Täna 60 aastat tagasi küüditati üle 20 000 inimese

 (67)
Täna 60 aastat tagasi küüditati üle 20 000 inimese
Foto: DELFI

25. märts 1949 oli Baltimaade tšekistide „suurpäev". Nende ametivennad Venemaal olid juba 1920. aastatest alates tegelnud miljonite inimeste küüditamisega, Eestis oli 1941. aastal kuni 10 000 inimese küüditamine vaid sissejuhatuseks. Täna 60 aastat tagasi topiti Eestis loomavagunitesse veel rohkem kui 20 000 inimest.

Tüüpiline küüditatu ei olnud rikas ega privilegeeritu. Maatööga hiigeljõukust koguda polnud võimalik. Enamikus oli tegemist tegevpõllumeeste ja nende pereliikmetega, kes tunnistati kulakuks mingi bürokraatliku kriteeriumi alusel, kirjutab Eesti Päevaleht.

Seekordne teekond polnud küll nii tappev kui 1941. aasta oma. Neil, kes raske rongiteekonna lõpuks Siberi ja Kesk-Aasia elujõuetutesse kolhoosidesse ja asundustesse laiali jagati, tuli näha nälga, sageli olid nad ka ainsad, kes üldse mingeid töid oskasid teha, ning pidid ellujäämise oma kätega välja võitlema. Tööga harjunud rahvas suutis sellisteski oludes ellu jääda, kuid põhjust heldida ei ole - tuhanded inimesed Siberit üle ei elanud.On juhtumeid, kus maha jäänud vanemad läksid küüditatud lastele vabatahtlikult Siberisse järele, kuid paljud perekonnad ka purunesid. Eestisse tagasi lubati küüditatuid alles 1950. aastate keskel, mõned pääsesid tulema alles 1960. aastatel. Tuhandeid endisi küüditatuid ja represseerituid elab tänapäevani meie keskel, nagu ka neid, kes aitasid küüditamisele kaasa. Vihkamiseks on põhjust, kuid kättemaksutahe pole õnneks eestlastele omane.

Maaelu hävitamine, mis kolhooside loomisega kaasnes, oman­das Eestis süsteemsed mõõt­med juba 1948. aastaks. Kes hirmule järele andes kolhoosidega liitusid, said tööd, kuid Eesti maapiirkondades pole alkoholism kunagi varem nii tohutuid mõõtmeid omandanud. Kes kolhoosi ei läinud, oli ametlikult lindprii. Küüditatuil oli enamasti oma talu, päritud esivanematelt, hingehinna eest välja ostetud või maareformi tulemusel kätte saadud. Siberist naastes polnud enam sedagi. Kui keegi tahab ikka veel väita, et küüditamine oli vaid „banditismivastane" julgeolekumeede, võiks arutleda Ingerimaad tabanud etnilise puhastuse üle 1930. aastatel. Venemaalt naasnud eestlased võivad rääkida õuduslugusid aegadest, kui kolhoos sinna tuli. Enne Nälg ja Siis Viletsus, nagu ENSV lühendit vahepeal tõlgendati.

Juba Nõukogude võimu algus oli kaasa toonud poliitiliste vastaste kõrvaldamise, ning ühena esimestest tegi otsa lahti Viktor Kingissepp Eestis. Hilisem tšekist lasi 1918. aasta jaanuaris küüditada siit tema võimu häirivaid baltisakslasi.  „Kulakluse kui klassi likvideerimine" jõudis Eestisse hilinemisega, sest ajal, kui kogu Venemaal see poliitika hiiglasliku ulatuse oli omandanud, olime meie õnneks veel teisel pool piiri. Ka Eesti ajakirjandusest võis 1930. aastatel jälgida, kuidas peaaegu terve Ingerimaa küüditati kohalikust rahvast tühjaks.

Kahe totalitaarse okupatsioonivõimu repressioone koges Nõukogude Eesti viiel aastakümnel ligemale 80 000 inimest, pea sama paljudel põgenikel Saksamaal ja Rootsis osutus aga sõja lõppedes võimatuks koju naasta. Iga kaheksas Eesti elanik koges Nõukogude võimu repressioone omal nahal.Vangistamislaine sai uue hoo 1944. aasta lõpus ja järgmisel aastal asus punavõim uuesti küüditama. 15. augustil 1945 küüditati siia jäänud saksa rahvusest isikud. Rahvastiku-uurijad on mär­kinud, et küüditamisnimekirja sattumiseks piisas, kui isikul oli 1/8 saksa verd. Küüditati teadaolevalt 407 inimest, sealhulgas vanadekodudestki ja paljud ei jõudnud kunagi külmalt maalt tagasi.

Ja küüditamine 1949. aastal ei jäänud Eestis viimaseks. 1950. aastal tabas eraldi küüditamine Eesti küljest lahti rebitud Petserimaad. 1. aprillil 1951. aastal saadeti sealt Siberisse ja Kesk-Aasiasse aga veel 259 Jehoova tunnistajat ja nelipühilast.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines