Tamkivi kirjeldab, et levinud meetodi kohaselt pannakse riske hinnates kõrvuti kahte tulpa "tekkimise tõenäosus" ja "kahju ulatus, kui risk realiseerub", ja riski suurus on nende kahe korrutis. Seega on suure tõenäosusega väike kahju ja väikese tõenäosusega suur kahju on sarnased asjad.

"Tehnoloogia-valdkonnas on alati nii, et need, kes kõnnivad esireas peavad alati võtma suuremaid riske. Ja need, kes riske ei võta (sest teised on kõik asjad läbi proovinud), sörgivad juba definitsiooni poolest tagareas," kirjeldas Tamkivi.

Ta toonitas, et Eesti on esireas ID-kaarti ja digiallkirja puudutavas juba 2001. aastast alates. "Ja ma arvan, et see on suuremaid riske väärt. Palju suuremaid, kui selline, et "ostame portsu kiipkaarte firmalt, kes on neid miljardeid juba teinud". Ja kui riske võetakse, peab neid juhtima," selgitas Tamkivi.

Juhtimise osa on ka kommunikatsioon. "Mulle meeldib, et Eesti valitsus, asjaga seotud ametnikud (RIA, politsei jne) on valinud tee, et sellest konkreetsest riskist rääkida nii palju kui võimalik, lausa üle kommunikeerida. Soov olla avatud teeb haavatavaks, justnagu rõhutab probleemi suuremaks, toob tähelepanu siis, kui sul veel kõiki vastuseid ei ole. Lihtsam oleks pimedas keldris nagistada ja parimat loota. Sellises olukorras kohe päevavalgele tulemine on pigem julge ja õige samm," kirjeldas Tamkivi.

Seetõttu - toonitas Tamkivi - kasutab ta praegu mobiili-ID-d edasi, ootab e-valimisi ning hoiab silma peal meie riigi ametlikel kanalitel. "Ma usaldan proffe, kes praegu ei maga, et edasised riskid maandada ja ka edasi siit ausalt meid kursis hoida, kas on tegelikult jama, või ei ole. Kas riski maandamiseks on mõni lihtne lahendus nagu tarkvarauuendus, või keerulisemad/kallimad. Ja mida ma igapäevase e-Eesti kodanikuna, kes annab vahest kümneid digiallkirju päevas, täpselt edasi tegema pean," märkis Tamkivi.