Talvel kaotas elu iga kolmas hallhülgepoeg

 (4)
hüljes. hülgepoeg
Corbis/Scanpix

Hallhüljeste sigimisperiood on nüüdseks läbi saanud ning uurijate esialgsete kokkuvõtete kohaselt hukkus sooja talve ja jäävaba mere tõttu laidudele poegima kuhjunud loomade järelkasvust üle kolmandiku.

Et hüljestel läheb sel aastal poegadega suhteliselt kehvasti, oli hülgeuurija Ivar Jüssi sõnul täiesti ootuspärane. Tavapärasest suurema suremuse põhjused peituvad tema kinnitusel just selles, et väikestele meresaartele koondunud loomadel tuli poegimisega väga kitsastes oludes läbi ajada, kirjutab Eesti Päevaleht.

Näiteks pidi Saaremaa lääneranniku lähedal asuvale alla hektarilise pindalaga Innarahule seekord koos vanadega mahtuma pea nelisada hülgevõsu. “Sel aastal hukkusid pooled sealsetest poegadest,” nentis Jüssi, märkides, et nii suurt suremust pole sel saarel veel kunagi olnud.

Teises hüljestele väga olulises poegimiskohas Allirahul, kus nägi ilmavalgust tuhatkond hülgepoega, nii hullusti ei läinud. Seal oli loomadel poegimiseks ja nende kasvatamiseks rohkem ruumi. Kui sel aastal küündib hülgehakatiste keskmine suremus Jüssi hinnangul umbes kolmekümne protsendini, siis külma talve ja merejää korral ei ületa see näitaja viit protsenti.

“Normaalsetes tingimustes jää peale sünnitades, kui sigimisala pole piiratud, ei ole poegadega loomade vahe kunagi alla kümne meetri. Tänavustes oludes tuli laidudel sageli ette olukordi, kus ühel ruutmeetril oli läbisegi mitu vana hüljest ja poega,” osutas Jüssi.

Saartel tihedalt kokkusurutuna kipuvad hülgemammad oma poegi teiste sekka ära kaotama. “Neil tekib ema ja poja vaheline side esimese nelja-viie päevaga. Kui poegi on palju koos, ei oska vanad teiste hulgast oma võsu üles leida ning vastupidi,” selgitas Jüssi üht suremuse põhjust. “Nii juhtubki, et sündinud pojad surevad lihtsalt nälga.”

Teine oluline põhjus, miks vikatimees tänavu hülgepoegade seas korralikult puhastustööd tegi, on haigused. “Kui merejää on poegimiseks steriilne keskkond, siis maapinnal hakkavad veel väljakujunemata immuunsüsteemiga poegadele eri viirused ja bakterid kohe külge,” viitas Jüssi.

Suur järelkasvu suremus hüljeste arvukust esialgu ei mõjuta. “Ühe aastaga ei juhtu veel midagi,” ütles Jüssi. “Nende populatsiooni juurdekasv võib peatuma hakata alles siis, kui poegimine ebaõnnestub ka järgmisel viiel aastal.”

Hülgepoegade suurest suremusest tunnevad aga rõõmu Saaremaa merikotkad. Näiteks väikesel Innarahul kohtasid hülgeuurijad viimasel retkel koguni üheksat sööki passivat merikotkast.

Kaheksakümmend protsenti kõigist hülgepoegadest tuleb ilmale märtsi esimesel nädalal. Hüljeste imetushooaeg kestab 19–20 päeva. Pärast seda jätavad emad oma pojad maha ning nädala-poolteisega asendub valge titekarv halli kuuega.

Kui hülgepoja kaal kasvab kahekümnepäevase imetamisperioodiga (kui neid ei häirita) viiekümne kilogrammini, siis emahüljes kaotab samal ajal oma kehakaalust poole (keskmiselt sada kilo).

Hallhüljestest vähem arvukatele, ainult jääle poegivatele viigritele mängis taevataat tänavu aga karmi vingerpussi, sest neil hukkusid jää puudumise tõttu kõik pojad.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines