Talupojad kasvatasid jõgedes ehtsaid pärle — kas ainult legend?

Legendi järgi olevat Kuusalu kandi talupojad aastasadade eest sealsetes jõgedes elanud ebapärlikarpidest ehtsaid pärleid korjanud ja neid koguni kunstlikult kasvatanud, räägib end loodusemeheks nimetav endine giid Marek Vahula (41). Ta tahaks selle vähetuntud ajalooseiga filmiks vändata ja raamatusse raiuda, kuid teadlased soovitavad mehe plaanidesse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega.

Esivanemate põnevast harrastusest kuulnud Vahula endistelt kolleegidelt Lahemaa rahvuspargis. “Juba aastasadu tagasi olevat jõeäärsete talude elanikud ebapärlikarpide kaante vahele pannud kive või klaasitükke, millele siis karp hakanud pärlmutterkihte peale kasvatama,” põhjendab bioloogiharidusega Vahula talurahva nutikust.

“Umbes kümne aastaga kasvanud nii ehtne pärl karbi poolmete vahele. Legendi järgi olevat neid pärleid müüdud Peterburi, seda sinna tollasele rikkale aadlile. Parimad ja suurimad pärlid olevat jõudnud koguni tsaaride ja tsarinnade omandusse.”

Vahula plaan on nüüd Eestimaa pärlite päritolu ja edasine saatus selgeks teha, seda nii Eestimaal kui Venemaal — kas legendisarnane jutt vastab tõele või mitte. Filmiprojekt kannab nime “Pärlipüüdja” ja raamat “Peterburi teekond”.

Loe edasi Õhtulehest!

Ebapärlikarp on Eestis looduskaitse all olev liik, mis Eesti punase raamatu järgi kuulub 1. kategooriasse ja IUCN (Rahvusvaheline looduse ja loodusvarade kaitse ühing) punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse.

"Ebapärlikarp on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid," kirjutab zooloog Nikolai Laanetu 2004. aastal ajakirjas Eesti Loodus. "Pärlisarnased moodustised võivad haigusliku nähtusena tekkida teistelgi karbilistel: mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber. Harvadel juhtudel võib see omandada suurema väärtuse, kaunistades kauneid inimesi."

Loe edasi Õhtulehest!