Tallinnast saab Euroopa naisepeksupealinn?
Suuremad rahastajad hüppasid alt
Puuduliku eelarve põhjuseks on see, et oma toetust vähendasid kriisikodu ainsad kaks rahastajat - hasartmängumaksu nõukogu ja Tallinna linn. Nõukogu põhjendas abi kärpimist väheste laekumistega, Tallinna linna sõnul on neil aga käesoleval aastal sotsiaalraha vähem. Keegi teine - näiteks riik või erafirmadest annetajad - pole kriisikodu seni üldse toetanud.
"Mingeid muid rahastajaid pole paraku olnud," ütles Mikiver. "Me üritasime veel saada toetust juurde Harju maakonnast omavalitsuste liidu kaudu, kuid sealt vastati vaid, et selle küsimusega tuleb pöörduda iga omavalitsuse poole eraldi. Meie aga oleme siiani alati tasuta nõustanud ja aidanud kõiki Harjumaa elanikke. Tartu varjupaika näiteks omavalitsused toetavad."
"Me oleme küll üks selline maa, kus riiklikku toetust sellises küsimuses ei ole. Teistes riikides on üldjuhul nii, et riik annab 50 protsenti ja omavalitsus teise poole," vastas Mikiver küsimusele, kas kriisikodu ka riigilt näol abi on küsinud. Sotsiaalministeeriumi vastus oli lihtne - sellist raha ei ole.
Tallinn Euroopa ainuke naiste varjupaigata pealinn
"Meie kadumisel oleks Tallinn Euroopa ainus pealinn, kus koduvägivalla eest pagevad naised abi ei saa," lisas kriisikodu juhataja.
Tallinnas on küll olemas ka Tallinna lastekodu Nõmme keskuse varjupaik ja MTÜ Enne Ja Pärast Sündi, kuid Mikiveri kinnitusel on viimaste sihtgrupp natuke erinev.
"Meie oleme spetsiifiline varjupaik, mis on mõeldud lähisuhte vägivalla ohvritele, seal on aga põhiliselt emad, kes ei tule oma eluga ise toime ja kes vajavad sotsiaalabi. Kuid need naised, kes meie poole pöörduvad, sotsiaalabi ei vaja - nemad suudavad ise oma eluga edasi minna ja vajavad lihtsalt sellist toetavat etappi."
Mikiveri sõnul paljud kriisikodu "kliendid" viimati mainitud turvapaikadest abi ei saaks, sest üksikuid naisi ilma lasteta sinna näiteks vastu ei võeta. Samas on kriisikodu vastu võtnud ka lastega emasid, isegi otse sünnitushaiglast on nende juurde tuldud ja abi saadud.
Ettevõtted võiksid ulatada abikäe
Kriisikodu juhi arvates aitaks ka palju, kui mõni ettevõte oma abikäe ulataks.
"Ootaksime abi, et ehk leiavad meid üles ka mingid firmad, kes võiksid meid rahaliselt aidata, sest praegu on küll nii, et me ei ole üheltki ettevõttelt annetusi saanud," mainis Mikiver, kelle sõnul otsis neid küll käesoleval aastal üles ettevõte Leedust, kes tõenäoliselt ka annetuse teeb, kuid kohalikud ettevõtjad pole seni millegagi aidanud. Loodetud abi ei toonud ka enne jõule saadetud palvekirjad väikeste annetuste eesmärgil.
"Eestis lähisuhte vägivalda riiklikult probleemina ei tunnistata," võtab Mikiver teema laiemalt kokku ning toob näiteks äsja Poolas toimunud lähisuhte vägivalla teemadel peetud konverentsi, kus analüüsiti viimase 10 aasta arenguid ja kogemusi selles vallas.
Eesti ei pea lähisuhte vägivalda riiklikuks probleemiks
Mikiver rõhutab, et silmatorkav oli juba see, et konverents oli korraldatud Poola sotsiaalministeeriumi ja siseministeeriumi poolt ning kohal viibinud 160 inimesest 38 olid politseinikud. "Seal näiteks autasustati neid konstaableid, kes olid paistnud silma lähisuhte vägivallast tulenevate probleemide lahendamisel."
Kriisikodu juhi sõnul tunnistasid seal kõnega esinenud politseiametnikud, et Poola eesmärk ongi see, et politsei lahendab sellised küsimused lõpuni. Igal politseikonstaablil on teada oma piirkonnas sellised pered, kus on lähisuhte vägivalla probleemid ja isegi kui mingit väljakutset ei ole, astuvad nad aeg ajalt sealt perest läbi, et olukorda kontrollida.
"Ehk siis selline pere on riiklikult luubi all ja see on juba kuriteoennetuse vaatenurgast äärmiselt oluline, sest vägivaldsed mehed on suhteliselt arad," lisas kriisikodu direktor.
"Ja muidugi rahastamise poolest on Poolas riiklikult välja arendatud turvapaikade süsteem. Põhjamaadest ei maksa üldse rääkidagi," jätkab Mikiver. "Norras on näiteks selliselt, et kui on lähisuhte vägivalla probleem, siis tõstetakse mees korterist välja ja naine lapsega jääb sinna. Meil on aga nii, et naine lapsega peab virelema mööda varjupaiku ja mees elab ise edasi korteris, mis tihti on naise omandis ning kes peab hakkama siis kohtu kaudu seda meest välja tõstma."
Rahamurede tõttu on kriisikodus jäänud kõigepealt ära nõustamine, mida Mikiveri hinnangul on praegusel ajal just kõige rohkem vaja. "Kui me enne võtsime telefoni vastu 24 tundi ööpäevas, siis praegu tegutseme selles osas vaid kaheksa tundi päevas."
"Kui ikkagi raha juurde ei tule, siis on küllaltki suur oht, et me peame oma tegevuse üldse lõpetama," ütles Mikiver lõpetuseks
