“Üleujutused võivad tekkida siis, kui vihm sajab alla suure intensiivsusega lühikese aja jooksul ning Paljassaare peapumpla võimsusest ei jätku kogu Tallinna ühisvoolses kanalisatsioonisüsteemis vooluhulkade koheseks ülepumpamiseks,” selgitas Tallinna Vee pressiesindaja Priit Koff Delfile.

Näiteks Tuukri tänav asub ühisvoolsel valgalal, sademeveesüsteemid on juhitud kollektorisse, kus voolab nii reovesi kui ka sademevesi. Reovesi juhitakse tunnelkollektoriga Paljassaare reoveepuhastusjaama peapumplasse, kust see pumbatakse juba edasi reoveepuhastusjaama.

Pärast 2004. aasta üleujutust suurendati valinguvihmade korral ühisvoolse kanalisatsiooni ülevooluna töötava Härjapea sademeveepumpla võimsust 3600 kuupmeetri võrra 10 800 kuupmeetrini tunnis. Hiljutiste vihmavalingute ajal tuli väga lühikese aja jooksul alla kaks kolmandikku kuunormist ning süsteem ei ole projekteeritud vastu võtma kahe tunni jooksul alla sadanud 30 mm sademeid.

“Pikaajaliseks lahenduseks on Tallinnas ühisvoolse ala vähendamine lahkvoolse kanalisatsiooni arendamise läbi, kus sademevesi ning reovesi voolaksid teineteisest eraldiseisvalt ja sellega vähendatakse ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitud vooluhulkasid ja üleujutuste riske kesklinnas. Sellise süsteemi puhul ühtlustub ning väheneb valinguvihmade korral ühisvoolse kanalisatsiooni vooluhulkadest tingitud peapumbajaama ja puhastusseadmete hüdrauliline koormus,” selgitas Koff.

Lahkvoolse kanalisatsioonisüsteemi arendamine on pikaajaline protsess ning sõltub ka paljudest ettevõttevälistest teguritest, näiteks Põhjaväila pikendamisest Tallinna kesklinnas.

Üleujutusi esineb ka tänavatel, mis asuvad nõgusates kohtades, kuhu vesi voolab ümberkaudsetelt tänavatelt kiiremini, kui see jõuab ära voolata kanalisatsioonisüsteemi kaudu. Samuti võib esineda üleujutusi, kui on ummistunud restkaevud (suurte veehulkadega kandub sinna palju tänavaprahti ümberkaudsetest hoovidest või tänavatelt).