Tallinna ringkonnakohus: Andres Raidi võidi represseerida, kuid tõendit ei pea talle andma

Tallinna ringkonnakohtu seisukoha järgi ei pea kõigile isikutele, keda NSV Liit represseeris, andma represseeritu tunnistust, sest see on eelkõige mõeldud soodustuste saamiseks, selgub Andres Raidi apellatsioonikaebuse kohta tehtud otsusest.

Kuigi Represseeritute seaduse (ReprS) § 1 lõige 2 näeb muu hulgas ette, et selle seadusega sätestatakse õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste ning õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste selles seaduses on määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega, ei saa nimetatust siiski järeldada, et seaduse eesmärk on olnud kõikvõimalike õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikute represseerituks tunnistamine, seisab ringkonnakohtu otsuses.

Isik võib olla jõustunud kohtuotsuse kohaselt okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isik ka juhul, kui tal puudub Represseeritute seaduses ettenähtud tunnistus ja ta ei vasta ka selle saamiseks kehtestatud tingimustele. Represseeritu tunnistuse andmine on esmajoones vajalik selleks, et represseeritul või represseerituga võrdsustatud isikul oleks võimalik seaduses ettenähtud soodustuste ja eeliste kasutamiseks tõendada oma represseeritud isiku või represseerituga võrdsustatud isiku staatust. ReprS aga ei näe ega peagi nägema ette kõigile õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikutele vastava tunnistuse ning sellega seotud soodustuste ja eeliste andmist.

Kohtu hinnangul on problemaatiline ka Genfi konventsioonile tuginemine, sest  NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi juba enne nimetatud konventsiooni jõustumist ja Eesti Vabariik on konventsiooni osaliseks alates 18. juulist1993, mistõttu konventsioon Eesti territooriumi varasema okupeerimise suhtes kohaldamisele ei kuulunud, olgugi, et konventsioon jõustus NSV Liidu suhtes 10. novembril 1954.

Andres Raid kaebas kohtusse Tallinna pensioniameti otsuse talle mitte väljastada represseeritu tunnistust, kuigi ta oli sunnitud läbima kohustusliku ajateenistuse Nõukogude Liidu armees aastatel 1973-1975. Raid nõudis Genfi konventsioonist lähtuvalt enese represseerituks tunnistamist ja sellega kaasnevaid represseeritutele suunatud hüvitisi sotsiaalministeeriumilt. Represseeritutel on õigus kuni 50-protsendilisele sõidusoodustusele ühistranspordis ja mitmetele tervisehüvitistele.