Prussakovi rattaühingu ja Tallinna ühine jalgrattaprojekt ei läinud just nõnda libedasti käima kui esialgu kavandatud, nendib Sinijärv SL Õhtulehe arvamusveerul.

Sinijärve meelest on rattaühingu idee aga igati kiiduväärt ja vääriks kasvatamist. „Pangem rataste arvule nii kolm nulli sappa ja asi hakkab võtma mastaapset jumet,” soovitab ta.

„Tallinnas on kriba pealt neljasaja tuhande elaniku. Neist umbes pooled võiksid olla väntamisvõimelised, veerandik vast väntakski,” nendib Sinijärv. „Siit ka ettepanek tellida esimese raksuga kohale ükssada tuhat jalgratast, maksta need linnakassast kinni ja anda tasuta kasutamiseks.”

„Odavam poolpeen ratas on poes poolteise-kahe tuhande krooni keerus. Hulgi odavam. Nii hulgi (sada tuhat tükki korraga!) palju-palju odavam,” lausub Sinijärv. „Julgen arvata, et sellise mahuga tellimuse puhul ei tuleks tükihind üle paarisaja krooni. Kas tellida rattad vennalikust Leedust või Aasia tiigritelt, on delo tehniki. See tähendaks paarkümmend miljonit linnakassast — ja joonelt tervisesäästuna tagasi.”

„Säherdune kogus aga lubaks tellida erikujundusega rattad, olgu või karvased või vanatoomakujulised,” lausus Sinijärv. „Aga Tallinnas poleks mõtet pätsata, puuduks ju turg. Mõnisada ratast vinnataks kindlasti ära ja väänataks kuuri taga kummaliseks — eks tõsirehepaplikul eestimaalasel on igaks juhuks ka paar kolhoosiaegset traktorit, PAZ-buss ja Moskvitši rümp aida veerde tõstetud. Aga suurema varastamise teeks võimatuks vajaduse puudumine. No mida sa varastad, kui iga mats võib niisama sõita.”

„Hooldusega on muidugi jamam. Aga usaldagem kodanikke. Kui me saja tuhande ratta kohta teeme kas või sada putkat (või lepime bensujaamadega kokku), kust saab tarviliku õlitilga ja muud pisividinad tillukese kroonihulga eest kätte, siis sõitjad mehed vast vaevuvad mutrit pingutama ja määret panema,” usub Sinijärv.