"Eesti omandireformiga on seotud pikk ja vaevaline lugu. Pärast seaduse vastuvõtmist 1991. aastal on seda muudetud 44 korda. Põhiliselt selles suunas, et pärijate ringi laiendada /.../ Filmi fookuses ongi, miks uus õiglus siiski tõi kaasa ka palju uut ebaõiglust. Eestis jäid kodutuks sada tuhat inimest. Poolas ja Saksamaal suudeti seda vältida," põhjendas Lepp Delfile filmi eesmärke.

Dokumentaalfilm räägib Lepa väitel ka inimeste ahnusest ja riigi võimetusest midagi korda saata. Näiteks toob Lepp välja, et Vahur Kersna ütleb filmis ühes arhiivilõigus, et ta sooviks riiki pimedas kangialuses kohata, sest "siis saaks talle vastu lõugu anda".

"Filmis räägitakse ka sellest, miks pidid kannatama meie loomeinimesed – Jaan Rääts, Rein Raamat, Margarita Voites, Lepo Sumera, aga ka kümned ja tuhanded inimesed, kelle ainus süü seisnes selles, et nad sattusid elama vales kohas pärast 1991. aastat," kirjeldab Lepp.

Samuti tuuakse Lepa väitel filmis välja ka teiste riikide iseseisvumisjärgsed omandijagamise probleemid. Näiteks seletab Tšehhi professor Drulak lahti ka Tšehhi vabariigi sudeedisakslaste varanduste probleemid. "Nimelt on Euroopa Liidu Lissaboni leppesse sissekirjutatud eriklausel, et sakslastel pole õigust oma endistele varadele Tšehhi Sudeedimaal," ütleb lepp.

Dokumentaalfilmi "Verised majad" on rahastanud Tallinna linn ning selle maksumus on ca 35 000 eurot.

Filmis kõlab Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusika ning filmi pealkiri on Lepa sõnul laenatud Anu Juuraku ja Marko Mäetamme kunagiselt näituselt "Verised majad".

Filmi on tootnud Lepale kuuluv Videomeedia, mis on Tallinna linnalt aastate vältel mitmeid suuri tellimusi saanud.