Mäss rääkis Delfile, et praegu on neil sonari pilt, mis annab kujutise laeva vrakist mere põhjast, kuid lähiajal on koostöös Tuukritööde OÜga plaanis lasta merepõhja 92 meetri sügavusele robot, et saada pildimaterjali näol kinnitust praegusele oletusele.

Et sukeldumise eeldab rahulikku merd ja selleks on vaja oodata, et idatuuled vaibuks, samuti on korraliku pildi saamiseks vaja selget vett, siis ei saa tööde aega täpselt planeerida.

„Me oleme küll üsna kindlast, et see on õige paat, aga sada protsenti kindlust saab olla siis, kui oleme vrakki robotiga uurinud,“ kõneles Mäss. „Uurime seda asja edasi, et olla kindlad. See on üldrahvalik asi ja selline tragöödia vajab kajastamist.“

Mis 1969. aasta juulis uppunud laevavrakist edasi saab, sõltub Mässi sõnul hukkunute järeltulijate ja omaste soovist.

„Kõik on võimalik,“ sõnas Mäss. Vraki ülestõstmine eeldab küll rahalisi kulutusi, kuid see ei ole võimatu. „Ega see ei ole Estonia või Russalka. See on sadu kordi väiksem puust paat, mis see mõni tonn ikka tõsta on.“

Paadi ülestõstmine oleks Mässi sõnul pretsedent Eesti merendusajaloole.

Mäss on Aegna ja Prangli saare vaheliselt merealalt leidnud arvatavasti 1969. aastal toonase Taksopargi töötajate reisil põhja läinud paadi vraki. Hukkus 12 inimest, kellest üheksa jäi märga hauda. Hukkunute mälestuseks on sõbrad püstitanud Pärnamäe kalmistule paadikujulise mälestusmärgi.