Taksopargi töötajate õnnetuse tõi päevavalgele vale laevavrakk
„Tuleb seda uskuda, et see on mingi muu sarnane laevuke, aga mitte see paat, milleks me seda vrakki pidasime,“ lausus Meremuuseumi allveearheoloog Vello Mäss Delfile.
Mässi sõnul on laevakuhu jäänustest Eesti vetes palju jälgi, aga niisugust paati pole varem leitud. Ta pidas võimalikuks, et tegemist on rannasõidu purjekaga, mille parameetrid ja väliskuju on väga sarnased suurele mootorpaadile.
See on ka loomulik, sest kõik veesõidukid peavad vastama teatud parameetritele, selgitas Mäss ja ütles, et leitud vrakk on üks paljudest väikestest rannasõidu laevades.
„Paraku on väike laevuke kolm meetrit pikem ja kaks meetrit laiem, kui see kalapaat oli,“ rääkis Mäss. „Muidu üldised proportsioonid ja kerekuju on väga sarnased, aga mõõtmed on umbes 30 protsenti suuremad. Sügavus üle 90 meetri on märkimisväärne. Seal kolme meetriga eksimine ei ole suur möödalaskmine.“
Mäss rääkis, et see sonar, millega Tuukritööde OÜ tuukrid töötasid, on väga täpne. „Nad panevad oma sonari põhja paigale ja saavad sentimeetri täpsusega aluse mõõtmed, meie saame oma uurimislaevaga sonaripilti sõidu pealt,“ selgitas allveearheoloog ja lisas, et õnnetuseks ei saanud ka tuukrid robotipilti, sest kallis aparatuur takerdus võrkudesse ja polnud vajadust ega põhjust riskida.
Mäss, kes tutvus enda sõnul riigiarhiivis põhjalikult asjatundlike juurdlustoimikutega, rääkis, et nüüd on tal omal ka selgem pilt, kus õnnetus toimus.
Hakkavad uuesti otsima
„Järgmine käik on see, et me otsime selle kindlasti üles,“ lubas ta. „Nüüd on juba asi läinud nii kaugele, et me otsime selle üles.“
Mässi sõnul ei ole uuritav ala liiga suur. „Hakkan merekaardi peal kalkuleerima, kui suurel alal me võtame selle otsingu ette, seal on põhjad head ja see ei ole meie laeva võimaluste juures eriti mahukas töö. Juhul kui seda vrakki ei ole nüüd lohistatud kuhugi kaugele,“ kirjeldas ta edasist tööde käiku. Nii tema kui ka kohalikud kalamehed peavad võimalikuks, et vrakk on teiste kalatraalide poolt nihutatud õnnetuspaigast ülespoole.
Aegna ja Prangli vahel on allveearheoloogi sõnul aastakümneid põhjatraalidega töötatud ja kui nad on haakinud selle paadi, siis nad võivad olla vedanud selle aluse õnnetuspaigast hoopis kaugemale. „Kui seda ei ole juhtunud, siis peaks see olema hõlpsasti leitav,“ lausus ta.
Laevahuku täpne asukoht teadmata
Mäss viitas juurdlusmaterjalidest loetule, et õnnetusejärgsel hommikul saadeti Leppneeme sadamas neli traali laevahuku paika, lootuses leida sealt alust ja hukkunuid. Ta pidas võimalikuks, et ilmselt ei olnud see huku koht väga täpselt kindlaks tehtud, sest traalid ei leidnud midagi.
„Õnnetuse hetkel ei olnud kellelgi aega ega võimalust määrata seda täpset huku kohta suure täpsusega ja ka laevadel polnud määramisseadmeid.
„See ongi see töö, millega me tegeleme, meri ei anna midagi niisama kätte, kõik eeldab tööd,“ kõneles Mäss. „Kui need uppunud laevad oleks kusagil laoplatsil, siis oleks lihtne. Üldiselt kõik, mida me oleme otsinud, oleme leidnud. Vahel küll on tulnud minna teisele ja kolmandale katsele.“
Suve hakul Aegna ja Prangli saare vaheliselt merealalt leidnud laevavrakk, mida nagu nüüd selgus, peeti ekslikult 1969. aastal toonase Taksopargi töötajate reisil põhja läinud paadi vrakiks, tõi avalikkuse ette õnnetuse, mida nõukogude võim varjata püüdis.
1969. aasta 19. juulil uppunud kalatraalis uppus 12 inimest, kellest üheksa jäi märga hauda. Hukkunute mälestuseks on püstitatud Pärnamäe kalmistule paadikujuline mälestusmärk.
