Tahaks minna Tivolisse, osta pileti, aga vastuseks küsimustele tuleb vaid "po russki znaeš?"

 (192)

Nagu suvisel ajal tavaks, tuuritavad üle Eesti peale popansamblite ka lõbustuspargid. Läbi aastate on aga nende probleemiks olnud kummaline suhtumine klientidesse - nimelt ei ole tihtipeale võimalik riigikeeles, ega isegi inglise keeles klienditeenindajatega kaupa teha.

Sel nädalalõpul on rändtivoli kahes linnas - Rakveres ja Kohtla-Järvel. Võtsin ette reisi oma kodulinna Rakveresse, et kaeda sealset olukorda.

Kohalikke tivolisse tööle kutsuv internetikuulutus annab lootust, et seekord ehk saab piletid soetatud ka vene- või umbmäärast viipekeelt mittekõnelev noor. Saabun tivolisse mõnikümmend minutit pärast avamist.

Tivoli on siin täna esimest päeva. Teen ühe ülevaatliku tiiru platsil ja minu lootused teha kaupa emakeele vahendusel kustutavad loterii- ja osavusmängude putkades letile nõjatudes suitsu pahvivad nördinud olekuga meesterahvad. No vaevalt nad kuulutuse peale tulid.

Suundusin ühe leti poole, lootes ümber lükata oma stereotüüpsed järeldused. Alustasin juttu eesti keeles, näideldes heauskset eeldust, et dialoogipartneri näol võiks au olla kohaliku värvatuga. "Po ruski znaeš?" saan vastuseks. Püüdlused vestlust inglise keeles aretada ei kandnud samuti vilja. Mees, keda võiks välimuse järgi otsustades saata edu filmi "Trainspotting" castingul, oskas vaid näidata näpuga sildile, millel rahvusvaheliselt üheselt mõistetav number "3" ja selle järel kohalikku valuutat tähistav "€". Kuivõrd jääb arusaamatuks, mille eest maksta tuleb, lahkun vestlusest.

Seotud lood:

Kuigi esialgne plaan oli järgmisena kõrval asuvat loteriiputkat külastada, veab haistmismeel mind seljataga asuva suhkruvati putkani. See lõhn meenutab lõbusamaid seiku lapsepõlvest. Tagumises letis tõmbavad mu pilgu värvilised kaabud. Järjekordse teenindaja olematu verbaalse suhtlusvõime tõttu osutan näpuga peakatetele, üritades kulmudega küsida, mis selline asi maksta võib. Väldin meelega omal ajal vene keele tunnis õpitud fraasi "skolko stoit", sest kliendiks võiks ju olla ka mõni saksa keelt õppinud noorsand. Tädi osutab aga menüüle ja pobiseb omale sobivas keeles midagi popcorni ja kolme euro kohta. Ma ei saa aru, kas nad ei taha mu raha? Ma osutasin ilmselt kõige kallimale asjale seal putkas ja ta ütleb "pop corn, 3 euro".

Instruktorid teevad laste juuresolekul suitsu

Näen kaabude vahelt taamal putkat, mida valitseb noor, umbes 20-aastane neiu. Mõtlen interneti kuulutuse peale. Äkki on tema kohalik? Lähenen eestikeelsete lausetega, olles enesekindlam ning lootusrikkam kui sel territooriumil kunagi varem olnud olen. Asjatult. Sekundiks püsis veel lootus, et järsku oskab noor ingliskeelseidki sõnu öelda, kuid tulutult. Nii ta näitaski lihtsalt näpuga mänguasjale ja siis jällegi kõigile tuttavale numbrile "3". Numbri ees olnud rootsikeelsest teksist polnud aga aru saada, mis sooritust selle raha eest täpsemalt teha saab. Aeg edasi liikuda.

Vahepeal märkan, et instruktoritel on kombeks ka kõige pisematele mõeldud atraktsioonide kallal toimetades mürgipulka tõmmata. Seda demonstreerib näiteks üks eriti kiirete prillidega karussellipidaja (vaata galeriist).

Kujutan juba ette naerupahvakut, mida võiks minus tekitada umbkeelne kassapidaja. Kas võiks olla võimalik, et ka kõige olulisemas kassas ei saa tulemuslikult sõnu rääkida? Kummardan pea luugi poole ja tervitan eesti keeles. Ehkki varasemates putkades on teenindajad mõnel korral justkui kopeerides vastu teretanud, tunnen nüüd kassast saadud vastutervituses midagi siiramat. Jackpot! Kassas töötab eesti keelt kõnelev inimene. Uurin, kas tuli kuulutuse peale. Tuli. Osutab näpuga kahes suunas, kust võib veel eestlasi leida. Vesi. Ühe putka ees ujutab vihmaveest.

Seda putkat valvab eesti noormees, kes sarnaselt kassapidajale kuulutuse peale tööle tuli. Ta valvab lombi taga olevat putkat ajutiselt. Tema enda lett on kohe selle kõrval ja sealt saab osta 20 sendi eest lotopileti. Ta on platsi peal üks kolmest, kes klientidega suhelda suudab. Kolmas on täpselt samasuguse väljundiga leti boss teisel pool platsi. Samune lett, kuhu plaanisin minna enne kaabude müümisest keeldunud tädiga kohtumist.

Keeleinspektsioon: nii jääbki
Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomuski sõnul on tivolite kohta tulnud kaebusi läbi aastate ja ehkki seadus ütleb, et klienditeenindaja peab olema võimeline suhtlema eesti keeles, on samuti seadusest lähtuvalt vaja ettekirjutuse puhul arvestada, et keele õppimine võtab aega.

Probleemi jätkuvus tuleneb aga sellest, et tivolites on umbkeelsete näol tegu hooajaliste töötajatega. Keegi ei saa aga nõuda, et nad paari päevaga nõutava B1 tasemeni jõuavad. "B1 tasemeni jõudmine võtab aega minimaalselt aasta, inimesed on aga palgatud paariks nädalaks või kuuks," ütles Tomusk.