Taganev KGB hankis kotitäie passitoorikuid

Hilissügisel 1989, kui Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud veel peaaegu kaks aastat, kindlustas eriteenistus KGB endale taganemisteed, hankides suure hulga sisepasside blankette.

Nii on võimalik tõlgendada 1989. aasta 20. oktoobril Eesti NSV KGB esimehe kindralleitnant Karl Kortelaineni kirja siseministeeriumile, millega eriteenistus sai 140 NSV Liidu sisepassi blanketti koos nende täitmiseks vajalike pitsatite ja passitöötajate allkirjade näidistega, kirjutas Postimees.

See oli kaks kuud pärast seda, kui ligi kaks miljonit leedulast, lätlast ja eestlast seisis 23. augustil 650 kilomeetri pikkuses Balti ketis ning skandeeris endale vabadust tagasi.

Eesti NSV siseministeeriumi töötajatel kulus kuu aega, et Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva passilaudadest 140 passiblanketti kokku koguda ning 1989. aasta 28. novembril ladus KGB major Valeri Kopjev need oma portfelli.

Selleks ajaks oli maailm muutunud: Ida-Saksamaa uued võimud olid avanud Lääne-Berliini piiri, millele järgnes külma sõja sümboli Berliini müüri lammutamine, kommunistlikud režiimid olid langenud ka Bulgaarias ja Tðehhoslovakkias.

140 passist jätkunuks, et iga neljas KGB ohvitser, kes toona Eestis töötas, saanuks endale uue nimega dokumendi. 1980. aastate lõpus oli kohalikus KGB-s 572 ohvitseri, augustiks 1991 oli ohvitsere 451 ja teenistujaid 346.

Uutes passides olnuks ehtsad vapipitsatid ja sissekirjutustemplid ning pealtnäha õiged passiametnike allkirjad, mis tegelikult sündinuks fotograafideks kutsutud kahe KGB ohvitseri suletõmmetest.

Selliseid kattedokumentide nime all tuntud valepasse aga siinsed KGB töötajad ei vajanud, sest neil olid juba väljamõeldud nimedega passid, nagu ka miilitsa töötõendid, mis pidid varjama eriteenistusse kuulumist, kirjutas ajaleht.

Eksperdid kinnitasid ajalehele, et 140 võltspassi olnuks kohalikule KGB-le ülearu palju, pealegi ei saanuks hilissügisel 1989 nende Eesti-sisesele kasutamisele niikuinii loota.

“Siseministeeriumisse jäid maha ju nende passide numbrid, mistõttu taasiseseisva Eesti eriteenistustel ei ole raske jälgida, et keegi ei püüaks end legaliseerida sellest partiist pärit valepassiga, näiteks Eesti sinise passi vormistamisel,” selgitas üks ekspertidest.

Tema sõnul on usutav, et Eestist pärit NSV Liidu sisepasside toorikuid kasutas KGB edasi tollase NSV Liidu teistes regioonides.

“Nii võidi legendeerida Eesti-taustaliseks oma koosseisulisi töötajaid või eriti väärtuslikke agente kus iganes — Kasahstanist Moldovani,” märkis ta.

Märtsis 1991 Kortelaineni järel Eesti NSV KGB viimaseks esimeheks tõusnud Rein Sillar on traditsiooniliselt kidakeelne, kui selgitab oma endise ametkonna tegevuse üksikasju.

“Eriteenistused kasutavad ikka kattedokumente, selles pole midagi imelikku,” ütles ta.

“Eesti NSV KGB oli NSV liidu KGB territoriaalosakond,” selgitas Sillar. “Milliste meetodite ja vahenditega ta tegutses, on juba ajalugu. Ju oli Kortelainenil õigus küsida ja siseministeeriumil õigus need passiblanketid anda. Miks, seda saab teada alles vastuluurajate Valhallas.”

Eesti arhiivides pole säilinud 1977. aasta 21. jaanuaril NSV Liidu KGB esimehe ja NSV Liidu siseministri allkirjastatud ühiskäskkirja, mille alusel oli KGB-l õigus nõuda endale kattedokumentide valmistamiseks passitoorikuid, templijäljendeid ja passiametnike allkirjaproove.