Eilat peab oluliseks, et nii erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja muust sisuliselt.

Kui see teema “Pealtnägijani” jõudis, siis kui kaua võttis aega otsustamine, et seda kajastada? Millised olid kahtlused?

Suhtlesime Janega esimest korda 2018. aasta alguses, kui tegime loo ränkraskest närvi- ja lihashaigusest ALS, mida ka tema põdes. See haigus lõpeb surmaga. Jane oli üks diagnoosi saanud inimestest ja jäi meelde, oma raskest diagnoosist hoolimata, positiivse meele ja olekuga.

47-aastane naine võttis meie toimetusega uuesti ühendust umbes pool aastat pärast esimest kontakti, kui oli näinud meie saates lugu Austraalia vanahärrast, kes tegi abistatud enesetapu. Jane sõnum meile oli, et temal on täpselt sama soov — mitte minna haiguse lõppstaadiumini ehk jääda oma kehasse pantvangi, vaid surra väärikalt, tehes selleks abistatud enesetapu.

Meil tekkis toimetuses sel teemal arutelu ja õigepea saime jälile, et Jane on teadaolevalt esimene eestlane, kes sellise sammu teeb. Uurisime tema käest, kas tema ja ta lähedased on valmis sellest lähemalt ja pikemalt rääkima. Toona ei olnud meie ega tema veel kindel, kas me läheme Šveitsi kaasa, küll aga oli selge, et see on teema, mis väärib Eestis tõstatamist. Sellest sündis ka meie jaanuaris eetris olnud lugu — mitmete kohtumiste ja intervjuude tulemusel, pikema aja jooksul. Lugu, mis tekitas Eestis tugeva järelkaja. Edasine oli asjade loogiline käik — meie kontakt Janega oli sedavõrd hea, et ta oli valmis meid kaasa võtma oma viimasele teekonnale.

Muidugi arutasime me Janega läbi, mida ja kui palju on tema valmis näitama ning omakorda rääkisime ka toimetuses sees neil teemadel. Milline on tulemus, nägite täna.

Selle teekonna jooksul muutusite tõenäoliselt tavalisest inimesest oluliselt lähedasemaks, kuna Jane Paberit ja tema lähedased usaldasid teid oma isiklikku ellu ja rääkisid avameelselt oma loo. Kuidas te end selles olukorras tundsite, kui olite lähedasem kui võõras inimene, kuid pidite sealjuures ka ajakirjanikuks jääma?

Kahtlemata me saime Janega lähedaseks, see oli vastastikune — ta kutsus meid kaasa sisuliselt oma elu lõpu meetritele ja usaldas meid sellega. Nii, nagu meie usaldasime ja austasime tema soove, olgu selleks palve, et me näiteks tema kodust lahkumise päeval filmiksime ainult õues või et me ei filmi pereliikmeid, kes ei soovi kaamera ees esineda. Ma rõhutan alati — seda lugu ei teinud mina — selle loo tegi Jane ja tema pere, oma avatuse ja positiivse suhtumisega.

Ajakirjanikuna kuulates Jane lugu varasematel salvestustel, siis ma ei tulnud võttelt tagasi mingisuguses meeletus ängis või kurbuses, kuna Jane oli oma otsuse sedavõrd läbimõelnud, enda otsuses täiesti kindel ja argumenteeritud, siis tundus see kõik lihtsalt nii loogiline ja arusaadav. Minu roll oli seda vahendada, minnes piisavalt ligi, et näidata emotsioone ja tundeid nii lähedalt kui see on vajalik, aga mitte ületades piiri.

Mis oli selle teekonna kõige keerulisem hetk teie kui ajakirjaniku jaoks?

Keerulisi ja emotsionaalseid hetki on olnud palju, kuid kõige raskem oli päev enne Jane surma, kui kohtusime taas, aga sedapuhku Šveitsis. Emotsionaalseks ja kurvaks ei tee mind mitte Jane lahkumine ise — tema oli oma otsuses kindel, kaalutletud ja sellest hoolimata positiivne —, vaid emotsionaalseks ja kurvaks teeb see, et temast jääb maha sedavõrd tore perekond. See, et Jane lapselaps, kes oli Šveitsis kaasas, kasvab ilma vanaemata ja et Jane ei näe kuidas lapselaps suureks kasvab. See oli minu karjääris esimene kord, kui mul intervjuud tehes pisar silma tuli ja see ei tulnud tehes intervjuud Janega, vaid tema tütrega, kes koos teistega siia maha jääb.

Tänaseks mõtlen ma nii: Jane on nüüdseks vaba, aga perel läheb veel aega, et sellest üle saada ja sellega leppida.

Kas ja kui jah, siis millist isiklikku tagasisidet olete antud teema kajastamisel saanud?

Jah, teema kajastamisel olen ma tagasisidet saanud küll ja nagu ikka on see olnud seinast seina, aga mis peamine, enamasti on see olnud teemast lähtuv ja ei räägi sellest, kuidas ajakirjanduslikult see lugu oli üles ehitatud vms. See on seda masti lugu, mille puhul loo autor ei tohi ja pea silma paistma — mida vähem mind selles loos on, mida vähem minust või loo ülesehitusest järelkajas räägitakse, seda suurem tunnustus see mulle on. Meie loo tulemusel tõusis avalik diskussioon ja räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja muust sisuliselt — see on sellise loo puhul suurim tunnustus ja parim tagasiside.

Jane Paberiti lugu oli esimene selletaoline Eestis. Nagu ütlesite, tekkis ka avalik diskussioon abistatud enesetapu seadustamise teemal. Oli see debatt selline, nagu eeldasite?

Jane ise ütles mulle pärast jaanuari lugu, et tema ei arvanud, et see nii suureks läheb, ja küsis minu käest umbes sama küsimuse. Lühidalt vastates, jah — enam-vähem oskasin ma aimata või tunnetada, kui erakordne Jane samm ikkagi on. Nii erakordsed sammud tekitavad ühiskonnas diskussiooni ja seda tegi ka tema lugu. Jah, võib-olla oli neid artikleid ja arutelusid natuke veel rohkem, kui ma arvasin tulevat, aga veelkord — selle loo puhul on minu meelest läinud hästi see, et räägiti ikkagi asja sisust. Räägiti ja räägitakse sellest, kas Eestis peaks olema võimalus abistatud enesetappu teha või mitte.

Mida te isiklikult arvate, kas abistatud enesetapp võiks selleks põhjendatud olukorras Eestis kunagi lubatud olla?

Lühike vastus on, et jah, see peaks olema lubatud, aga see on keeruline küsimus, mida ei saa nüüd ja kohe lahendada. Kust tõmmata piire? Abistatud enesetapp neile, kes on ränkraskes seisus ja seda ise soovivad, on minu meelest inimõigus. Aga oluline on minu jaoks see, et see peab olema inimese enda soov ja seda peab kuidagi tõendama, et see on tema tahe, et keegi ei sunni ega lükka teda sellele teele.

Kui me räägime aga sellest, et keegi teine teeks minu eest või mina teeks kellegi teise eest selle otsuse ehk eutanaasiat, siis ma pole kindel, kas näiteks see peaks olema lubatud — kes on õige inimene otsustama teise elu üle ja millisel hetkel?

Siin on keerulisi arutelukohti, millest tuleks rääkida ja ma loodan, et seda diskussiooni ja arutelu lasta raisku minna.