Taagepera: poliitikute rändamise lõpetaks pisemad ringkonnad
Möödunud nädal tõi kaks ringkonnavahetuse teadet Reformierakonnast: Mati Raidma pürib kevadel parlamenti Pärnumaa asemel Tartu- ja Jõgevamaalt ning seni Tallinnas kandideerinud Jürgen Ligi astub valimistel üles Järva- ja Viljandimaal.
Ligi ütles muudatust põhjendades, et on elanud Eesti eri servades ning tunneb kogu riigi probleeme nii geograafi, majandusinimese kui tegevpoliitikuna. "Ma ei tahaks ka parlamendis ainult Tallinna esindada. Mulkidele ja järvakatele tuleb mul sisendada mõtet, et valitav ei pea tingimata olema naabrimees, vaid Eesti ühise asja ajaja, kelle sõna riigi poliitikas maksab ja kes lihtsalt ei räägi, vaid teeb ka ära," märkis ta.
Samas tekib küsimus, et kuidas siis poliitik oma tegemiste eest vastutab, kui ta lubas neli aastat tagasi ühes kohas valijatele pudrumäed ja piimajõed kokku, aga järgmisel kevadel püüab hääli hoopis teises kohas?
Tallo: võõrandumise põhjused on mujal
Politoloogid Tõnis Saarts ja Ivar Tallo ei kiirustanud siiski poliitikute ringkonnavahetust hukka mõistma.
„Poliitikast võõrandumise põhjused on hoopis mujal, need tulenevad pigem varanduslikust kihistumisest. Poliitikul ei saa kunagi olla otsest sidet kõigi valijatega, sest inimvõimetel on piirid nagu ka inimese käes oleval ajal, nii et alati on suhe mingite inimestega ja mitte kõigiga,“ leidis Tallo.
Tõnis Saarts juhtis aga tähelepanu asjaolule, et poliitikute sage ühest valimisringkonnast teise liikumine pole levinud ainult Eestis ja pikema demokraatia traditsiooniga riikide kogemuse põhjal ei saa selles küsimuses üldistusi teha: mõnel pool on parlamendiliikmete side ringkonnaga tihedam, teisal nõrgem.
Eestis on poliitiku ringkonnavalik Saartsi sõnul suurel määral erakonna otsustada. „Parteid lähtuvad sellest, millised kandidaadid võiksid ühes või teises ringkonnas tugevamad olla — on ju mitmeid näiteid sellest, et kandidaadid on mitmeid valimisi ühes ringkonnas kandideerinud. Seal neid tuntakse ja neil on kujunenud tugev toetusbaas. Niisiis ei saa öelda, et iga kord muudetakse kõik kandidaadid alati ümber,“ tõdes Saarts. Tallo rõhutas samuti, et poliitikule endale on pigem kasulik ühes ringkonnas kandideerida, kuna teda juba tuntakse seal.
Väiksemad ringkonnad lõpetaks rändamise
Mainekas valimissüsteemide uurija Rein Taagepara usub, et „valimisturismile“ teeks lõpu ringkondade väiksemaks muutmine. „Minu pidev soovitus on kaotada üleriigiline jaotus ja jagada kohad küllaltki väikestes ringkondades — nii viis kohta ringkonnas. Küll siis kandidaadid paigale jäävad!“
Ka Saarts viitas sellele, et väiksemad ringkonnad soodustavad poliitikute paiksust. „Näiteks Suurbritannias kehtib majoritaarne valimissüsteem, mille järgi võidab ringkonnas üks, enim hääli saanud kandidaat. Seal peab poliitik loomulikult tegema valijatega palju tööd ja on ringkonnaga tihedamalt seotud,“ selgitas ta.
Erakonnajuhid annavad eeskuju
Kui vaadata Eesti suuremate erakondade juhte, siis annavad nad oma parteikaaslastele ringkondade vahetamises tarmukalt eeskuju. Tartust pärit Reformierakonna esimees Andrus Ansip kandideeris näiteks veel 2003. aastal riigikokku oma kodulinnast, kuid kolis seejärel suuremasse Harju- ja Raplamaa ringkonda.
Kuni 1999. aastani Virumaalt parlamenti pürginud Hundisilma talu peremees, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kandideerib aga pärast Virumaa ringkonna poolitamist Tallinnas — Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital. Praegune IRL-i esimees Mart Laar vahetas Virumaa pealinna vastu neli aastat hiljem, 2007. aastal, kuid kevadistel valimistel saab tema poolt hääleteda ilmselt hoopis Harju- ja Raplamaal.
Paidest pärit sotside esimees Sven Mikser kandideeris 2003. aastal veel Keskerakonda kuuludes Tartu linnas, aga vahetas 2007. aastal ülikoolilinna kodusema Järva- ja Viljandimaa ringkonna vastu, kust ta loodab riigikokku pääseda ka järgmisel kevadel.
