"Kunagi arvati, et kui poliitikas on jaburad ajad, siis on koomikutel ja humoristidel kuldne põli. Ma pole selles enam nii kindel. Pigem kujutan ette professionaalsete naljameeste igapäevast kimbatust, kui päriselu leivatüki käest ära rebib.

No istud näiteks kirjutusmasina taha, sest laupävase lehe huumorikülg tahab täitmist. Mõtled, et kirjutaks seekord mingit tõeliselt raju poliitilist absurdi. Näiteks ministrist, kes lubab oma ametiajal tööle mitte minna või siis vähemasti käia seal nii vähe kui võimalik. Ja teatab, et kui just tõesti minema peab, siis sõnagi kirjalikku teksti tema igal juhul lugeda ei kavatse, vaid langetab oma otsused selle alusel, mida linna peal räägitakse. Mitte et ta lugeda ei oskaks (see on pahatahtlik laim!), aga tema meelest on kirjatarkus üks Eestisse võõrsilt toodud veidrus ja tema tahab alal hoida meie vana head rahvuslikku jutuvestmise kunsti.

Paned siis oma följetonile punkti. Võtad kohvitassi ette - ja mis sa näed: sinu lugu on juba ilmunud, eilse lehe uudisteküljel!

Aga meie pseudorahvuslaste "suure narratiiviga" kõlab see uus väliskaubanduse doktriin tegelikult väga kenasti kokku. Meie ei peagi Lääne ees lömitama ega võõrsil ringi lidrutama, et oma kaupa pakkuda! Kes meilt midagi tahab ja kel suuorgan peas, tuleb ise kohale ja küsib! Ainult et milleks see tõlk? Kui midagi vaja, õppigu ise eesti keel ära! Oleme me rahvusriik või mitte?!"