„Sihilikult Eesti ajalugu maha salgav ja Eesti NSV järjepidevust edendav Eesti päevameedia muretseb selle üle, kas vallutajate monument Tõnismäel on seekord piisavalt turvatud, et punaveteranid saaksid selle ümber rahulikult oma võidupäeva pidutseda,” ütleb Susi.

„Ei sõnagi sellest, et 61 aastat tagasi tehti viimane katse taastada Eesti Vabariiki ning et saksa vormi kandnud Eesti sõdurid heiskasid Pika Hermanni torni sini-must-valge lipu, mis sai seal lehvida kolm päeva. Siis tulistas “vabastaja” punatankist selle pooleks.”

Susi osutab, et sellal, kui saksa mundris võidelnud eestlane on põlualune ja “roojane” Eesti riigi juhtkonna silmis, ei süüdistata punaveterane minevikus kinni olemises, provotseerimises ega rahvuslike pingete ülalhoidmises.

„Tallinna ja Eesti “vabastamisega” kommunistliku ikke alla omandasid vallutajad õigused ja hüved, millest mõned kestavad tänini. Neil on ka oma vallutajakuju, mille jalge ette lilli panna.”

Susi märgib, et samal ajal ei ole meil, vallutatutel kindlat paika, kus lillede ja küünlatuledega leinata ja mälestada neid kümneid tuhandeid, kes vallutuse tagajärjel kaotasid elu, tervise, lähedased, kodu ja vara.

„Ohvrite mälestuspaik on tegelikult kogu Eesti,” ütleb Susi ning kutsub üles süütama küünlaid.

Küünalde aktsiooniga mälestatakse ka Eesti Vabariigi valitsuse (peaminister Otto Tief) liikmeid, kellest enamik hukkus või kaotas tervise vangilaagreis, admiral Juhan Pitkat ja Pitka-poisse ning 22. septembril 1944 Riisipere alla koondunud Eesti sõdureid, kes olid valmis surema, kuid mitte taganema ning kes sel päeval ka langesid.