Riigijuhtide palgad indekseeritakse igal aastal kindla valemi järgi. Viga seisneb selles, et indekseeritakse baaspalka, mitte jooksva aasta palka.

Vea olemust aitab mõista riigikogu liikmete näide. 2012. aastal läksid riigikogu liikmed üle uuele palgasüsteemile, mille pani paika kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus. Selle seaduse kohaselt saavad riigikogu esimees, peaminister, president ja riigikohtu esimees kõige kõrgemat palka, palgamääraks oli seaduses 5200 eurot. Neist madalamate riigijuhtide palgaks oli teatud protsent kõige kõrgemast palgamäärast.

Aasta hiljem, 1. aprillil 2013 indekseeriti riigikogu liikmete palka esimest korda. Riigikogu esimehe palk tõusis indekseerimisel 5200 euro pealt 5345,6 euroni, sama protsendi võrra tõusis ka teiste riigikogu liikmete palk.

1. aprillil 2014 indekseeriti riigikogu liikmete palka uuesti, aga seekord tõi see kõigile kaasa väikese palgalanguse. Palgalanguse tõi kaasa see, et sel aastal indekseeriti uuesti riigikogu esimehe põhipalka 5200 eurot, mitte kogu eelmise aasta makstud 5345,6 euro suurust palka. Kui selle aasta indeksi väärtusega oleks indekseeritud 2013. aasta palk, oleks riigikogu esimehe palgaks mitte 5330, vaid 5479,24 eurot.

Stabiilselt kõikuvad palgad

Antud indeksi väärtuseks on 50 protsenti tarbijahinnaindeksi aastase muutuse ja sotsiaalmaksu laekumise aastase muutuse aritmeetilisest keskmisest. Indeks võtab arvesse just ühe aasta hinnatõusu ja ühe aasta sotsiaalmaksu tõusu ehk indeksi väärtus püsib normaalsetes oludes igal aastal ühes kindlas vahemikus.

Taoline indekseerimise süsteem tähendab, et presidendi ja teiste kõrgete riigijuhtide palgad jäävad igal aastal kõikuma umbes 5300-5400 euro vahemikus. Teiste kõrgemate riigijuhtide palgad jäävad samuti püsivalt kõikuma kindlas vahemikus. Kuna nii inflatsioon kui sotsiaalmaksu laekumine on sel aastal arvatavasti langemas, võib riigikogu liikmeid järgmisel aastal oodata jälle pisike palgalangus.

Riigikogu esimees Eiki Nestor nentis, et taoline indekseerimise süsteem üllatas ka teda ennast, sest sellel pole mingit mõtet, pigem võiks sel juhul neljaks aastaks palgad ära määrata.

"Sellist indekseerimise korda poleks oma peaga suutnud välja mõelda," kritiseeris Nestor, kelle sõnul hääletasid tema erakonna liikmed selle seaduse vastu, sest nende ettepanekuid ei arvestatud. Sotsiaaldemokraadid tegid tollal ettepaneku anda riigikogu liikmete palk eraldi komisjoni määrata.

Eestmärgiks oli stabiilne tõus

Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusesse kirjutatud indekseerimise eesmärgiks oli palkade pidev tõus ilma pideva kärata riigijuhtide palkade üle. Seda näitasid selgelt seaduse vastuvõtmisel 2009. aastal peetud kõned, näiteks reformierakondlane Rain Rosimannuse selgitus eelnõu esimese lugemise ajal.

"Eelnõu kolmas oluline eesmärk on võtta riigi tippjuhtkonna palgakorralduse teema poliitilisest päevakorrast maha, et tegelda rahva ja riigi jaoks hoopis olulisemate strateegiliste küsimustega. Oleme selle eelnõuga üritanud luua korraldust, mille juurde me ideaalis ei peaks enam kunagi tagasi pöörduma," rääkis Rosimannus.

"Ühiskonnas toimuvate suuremate muutustega, nii paremuse kui ka halvemuse suunas, hakkab see number mõõdukalt kaasas käima, väiksemate muudatustega aga praktiliselt üldse mitte. Selleks on eelnõus ette nähtud kõne all olnud kõrgeima palgamäära korrigeerimise mehhanism, mis lühidalt öeldes on vana konservatiivne pensioniindeks, mida on tehtud veel kaks korda konservatiivsemaks. Erinevalt pensionidest võib kõrgeim palgamäär selle indeksi puhul ka langeda," rääkis Rosimannus.

Enne Rosimannust oli aga riigikogu liige Ain Seppik selgitanud, et uue indekseerimissüsteemi kohaselt tõuseb riigikogu liikmete palk kolm korda aeglasemalt kui vana, riigi keskmise palgaga seotud süsteemi korral. Uuele palgakorrale ülemineku põhjuseks oli just rahva pahameelt tekitanud keskmise palgaga seotud riigijuhtide palgasüsteemi kaotamine.

Uuele süsteemile läks riigikogu üle kõige esimesena riigikohtu vastava otsuse tõttu. Uus seadus paneb paika ka paljude teiste kõrgete riigijuhtide palgad, aga nende jaoks hakkas uus seadus kehtima lõplikult alles sel aastal. Järgmisel aastal toimub valitsuse liikmetele ja teistele riigijuhtidele esimene indekseerimine, mis natuke tõstab nende palkasid, aga seejärel jääb ka nende palk püsivalt kõikuma eelpooltoodud kitsasse vahemikku.

Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus määrab ära riigikogu ja valitsuse liikmete, presidendi, kohtunike, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, riikliku lepitaja, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ja Eesti Panga nõukogu liikmete palgad.

Kõige kõrgema ehk koefitsiendi 1,0 väärtus on 5200 eurot, ülejäänud ametikohtade palgad saab 5200 korrutamisel alljärgneva koefitsiendiga, mida seejärel indekseeritakse ülaltoodud valemiga.
Kõrgemate riigiteenijate ametipalga koefitsiendid
(1) Vabariigi Presidendi ametipalga koefitsient on 1,0.
(2) Riigikogu esimehe ametipalga koefitsient on 1,0.
(3) Peaministri ametipalga koefitsient on 1,0.
(4) Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient on 1,0.
(5) Riigikogu aseesimehe ametipalga koefitsient on 0,85.
(6) Riigikontrolöri ametipalga koefitsient on 0,85.
(7) Õiguskantsleri ametipalga koefitsient on 0,85.
(8) Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient on 0,85.
(9) Ministri ametipalga koefitsient on 0,85.
(10) Riigisekretäri ametipalga koefitsient on 0,85.
(11) Riigikogu komisjoni esimehe ja fraktsiooni esimehe ametipalga koefitsient on 0,85.
(13) Riigikogu komisjoni aseesimehe ja fraktsiooni aseesimehe ametipalga koefitsient on 0,75.
(14) Ringkonnakohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,75.
(15) Riigikogu liikme ametipalga koefitsient on 0,65.
(16) Maa- ja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient on 0,65.
(17) Abiministri ametipalga koefitsient on 0,55.
(18) Riikliku lepitaja ametipalga koefitsient on 0,55.
(19) Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametipalga koefitsient on 0,55.
(20) Eesti Panga nõukogu esimehe ametipalga koefitsient on 0,35.
(21) Eesti Panga nõukogu liikme ametipalga koefitsient on 0,25.