"Suud puhtaks" saade eutanaasiast: surmast rääkides kustutatakse Eestis enne lõppvaatust teatrisaalis tuled

 (100)
Foto on illustreeriv
Foto on illustreerivFoto: Priit Simson

ETV-s õhtul eetris olnud "Suud puhtaks" keskendus eutanaasiale. Kohal olid meditsiinitöötajad, õppejõud ning juristid.

Kokkuvõttena saadest võib öelda, et kõik stuudios viibinud eksperdid olid ühel meelel selles osas, et olgu jutt eutanaasiast, abistatud enesetapust või palliatiivravist, on Eestis aeg neid vestusi pidada ja surmast kõnelemist vähem karta.

Stuudios tegi otsa lahti Katrin Eimet, kes on intensiivraviarst ja meditsiinieetika õppejõud Tartu ülikoolis. Ta kommenteeris, et lisaks palliatiivravile senisest suurema tähtsuse andmist ravimeetmena, on oluline Eestis seadustada ravimise lõpetamine. Nimelt tõi ta välja, et noortele arstidele selgitatakse ülikoolis väga vähe muu tarkuse kõrval suhtlemist ning eetikat just sellises olukorras, kus patsient või tema lähedased soovivad lõpetada ravi. Seetõttu on arstid oma ametipostidel hädas - nad kardavad võtta vastu saatuslikku otsust lõpetada ravi.

Sellele väitele vaidles vastu hiljem vastu Ants Nõmper, meditsiiniõiguse spetsialist,, julgustades, et arstidele pole Eestis senini ettekirjutusi tehtud juhtudes, kus ravi on patsiendi soovil lõpetatud.

Stuudios käinud kõige tulisemaks kõnelejaks eutanaasia vastu osutus arst ja Tartu ülikooli emeriitprofessor Hele Everaus. Ta nentis, et kuigi ta tunneb Jane Paberitile väga kaasa, on ühe lihtsa allkirjaga elu lõpetamine vastuoluline kui mitte suisa liiga lihtne.

Seotud lood:

Enda sõnul on Everaus töötanud eetikakomisjonis, kus on eutanaasia ja abistatud enesetapu teemadega tegelenud. Ta ütles, et arstidel oleks jäänud palju saavutamata meditsiini arengus, kui haigetele halastada. Haigete ravimine on mitte ainult tervendanud surmavalt haigeid inimesi, aga on ka toonud inimkonnale ohtralt meditsiinilisi saavutusi ning revolutsioonilisi avastusi.

"Arstid pole kindlasti rumalad, nad proovivad erinevaid lahendusi, et pikendada haige elu," tõi ta välja, miks on arstidele eutanaasiaotsuse tegemine keeruline.

Everaus jätkas: "Ma olen oma elu vältel näinud väga terveid inimesi, kes väga järsku haigeks jäävad. Mu enda isa oli raskelt haige, ta ei saanud neelata, tal olid verejooksud, aga mitte keegi neist patsientidest pole tahtnud elust lahkuda või mu isa näitel - ta ei saanud aru, miks peaks üldse keegi tahtma,".

Everausile vaidles vastu Pille Sillaste, PERHi palliatiivravi keskuse ülemarst. Ta on töötanud vähihaigetega aastaid ning ta tõi välja, et paljud haiged küsivad esimesena siiski, et kas arstil pole võimalik tema elu lõpetada ning piinadest vabastada.

Ta on koostööd teinud eutanaasiaarstidega Belgias, kus eutanaasia pole sugugi nii kättesaadav, kui võib tunduda. "Laias laastus sada inimest esitavad avalduse, kümme saab loa ja ainult üks kasutab," tõi Sillaste näite kolleegidelt. Ta nentis, et kuigi eutanaasia peaks olema lubatud meede, siis kõikidel inimestel on soov elada.

Vahur Valvere, PERHi onkoloogia-hematoloogiakliiniku juhataja rõhutas muuhulgas, et oluline on tagada Eestis hospiitsravi jätkumine, mis praegu suuresti küsimärgi all on. Teemat on kajastanud ka Eesti Päevaleht. Suur osa saate teisest poolest keskenduski hospiits- ja palliatiivravile.

Kohale oli kutsutud ka Tartu ülikooli kliinikumi hingehoidja Naatan Haamer, kes arvas, et eutanaasia puhul ei saa veel ühiskond rääkida üheselt selle seadustamisest, sest surmaga ja suremisega seotud eetika ning vastuolud on ühiskonnas veel suuresti lahti harutamata.

Jüri Lehtmets, lihashaigete seltsi juhatuse liige, kes ise ratastoolis elab, kommenteeris, et surm on tabu ning surmast minnakse ringiga mööda. Ta kirjeldas, et tema lihashaigus on kulgenud eglases tempos, mistõttu on tal olnud kauem aega sellega leppida ning elama õppida. "Kui see tuleb kiiresti, siis on sellega raskem leppida, mistõttu tundub elust lahkumine lahendusena," tõi Lehtmets välja.

Kohal oli ka Janno Puusepp, kelle fondi Jane Paberit toetas. Puusepp ise põeb tsüstilist fibroosi, millest ta rääkis ERR-i eetris läbi musta huumori, kõneledes, et huumor on üks väheseid asju, mis teda elus hoiavad. Tema peamine sõnum oli siiski see, et ta tahaks elust lahkuda sama väärikalt nagu ta on seda elanud, mistõttu ta toetab eutanaasia legaliseerimist. Pikemalt rääkis ta ka Delfiga.

Tema lausus hiljem saate lõpusõnad, võttes kõnekalt kokku, et Eestis on surm varjatud teema. "Eestis koheldakse surma kui teatrietendust, kuid enne lõppvaatust lähevad saalis tuled pimedaks," nentis Lehtmets.

Kohal olid ka Saska Kask prokuratuurist ning eelmainitud Ants Nõmper, kes on meditsiiniõigusega pikalt töötanud. Nad mõlemad tõid välja, et seadusandlikust aspektist lähtudes on Eestis puudu regulatsioon, mis lubaks arstidel välja kirjutada surma esilekutsuvat ravimit. Just selle puudumine eristab Eestit Šveitsist. Nõmper nentis, et Eestis on olnud vaja näidisjuhtumit, mis teeks selgeks piirid. "Jane näide on väga hea, ta on võtnud tee ette ja meie kõigi jaoks saab tee selgeks,".

Taavi Eilat, kes "Pealtnägija" vahendusel Jane Paberiti loo avalikkuse ette tõi, arutles, et see koht, kus eetiline piir tõmmata, on suur aruteluküsimus. "Kas see on seal, kus vanainimene tunneb, et tema elupäevad on elatud, või naisel, kes ei taha surra lamatistesse või seal, kus elupäevad vanglas veetnud, oma naise tapnud mees, tahab surra?".

Vaata "Suud puhtaks" saadet järgi siin.