"SUUD PUHTAKS" BLOGI | Süstlavahetuspunktide nappus, üledoosid, narkosurmade esikoht Euroopas. Eestlastel on probleem

 (226)
Narkomaan Paldiski mnt ja Telliskivi ristis
Narkomaan Paldiski mnt ja Telliskivi ristisFoto: Karli Saul

Eesti on üledoosisurmade suhtarvult Euroopas esimesel kohal ning uimastite põhjustatud sotsiaalsed ja majanduslikud kahjud puudutavad kogu ühiskonda. Saates "Suud puhtaks" arutleti, kas Eesti liigub võitluses narkootikumide vastu õiges suunas ning kuidas vähendada narkosurmade arvu.

Sõltlaste ühingu LUNEST juhatuse liige Mart Kalvet tunnistas, et on sõltlasi näinud kõrvalt ning tarvitanud ka ise narkootikume. Õnneks ei ole tal tekkinud isu süstida ja opioide tarvitada. Kalvet leiab, et võitluses fentanüüliga on tegevuste rõhk asetatud valele kohale. "Tegeleme liiga palju jõustamisega, aga tegeleme liiga vähe sõltuvushäiretega inimeste taasühiskonnastamisega ja nende ravivajadustega," sõnas Kalvet. Paljud sõltlased on korduvalt käinud ka vangis ning sealt välja tulles taas samale teele sattunud. Tegemist on peamiselt venekeelse elanikkonnaga.

Mismoodi mõjutab aga sõltlaste käitumist politsei edukas töö narkootikumide müüjate tabamisel? Kalveti sõnul otsib sõltlane endale uue allika, kes on enamasti tundmatu ja ohtlikum. Ta tõi paralleeli, et Eesti politsei tegi 2000. aastal suure töö, kui kaotas heroiini Eesti turult ära. Kuid selle asemel, et suunata sõltlasi tarbimisest välja, suundusid sõltlased fentanüüli poole. Nüüd on Eesti narkoturul karfentanüül. Kalveti sõnul on politsei tööl otsene seos narkosurmadega. "Pärast seda, kui politsei on oma tööd väga hästi teinud, sureb inimesi rohkem," sõnas ta.

Seotud lood:

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre vastas Kalvetile, et surmade tõusu on toonud uued ained: uued müüjad on toonud turule kangemad ained. Tambre sõnul ei aita sõltlast trahvid, vaid talle on abi vaja. "Tänase debati lõpus - ma loodan -, et me jõuame selleni, et tunnistame, et meil on Eestis probleem," sõnas Tambre kokkuvõtteks.

Loe saate kokkuvõtet Delfi blogist!

"SUUD PUHTAKS": Kuidas vähendada Eestis narkosurmade arvu?
Ene Villak: esimesena peaks abi paluma pereliikme käest. Siis peaks paluma abi sõpradelt. Perearstilt võib ka, kui on hea usalduslik suhe. On võimalik leida inimestele kohta, kui ta väga tahab saada seda abi. Kõige olulisem on näha inimest, me ei pööra tähelepanu oma inimestele. 
Maris Jesse: peab uskuma, et kohaliku omavalitsuse tasandil saab midagi teha. Kui näete, et teie lähikonnas on uimastitega probleem, ärge ignoreerige seda. Küsige, mida saab teha ning midagi saab kindlasti teha. 
Jako Salla: meil on iga hetk 1000 inimest vanglas, kes on uimasti sõltlased tarvitajad. Selles süsteemis paneme sinna miljoneid eurosid. Tasub kaaluda, kas see on kõige õigem koht. 
Infovahetus tarvitajate, politsei ja teenuse osutajate vahel. See on olnud väga keeruline teema ajalooliselt, aga täna on osapooled valmis. Tarvitajad on organiseerunud, kelle kaudu saab luua usaldusväärse kanali. 
Mart Kalvet: ei saa olla olukorda, et meil on üledoosi surmasid ennetav rohi kättesaadav, aga siis ta lõppeb kahjude vähendamisest otsa. Aga sellel ajal tuli teateid surmadest. On vaja viia info tarvitajateni, kellel puudub side ühiskonnaga laiemalt ja kes ei usalda süsteemi. 
Ene Villak: olen uurinud, millest on alguse saanud sõltuvus. Alustatakse tavalise sigaretiga varajases nooruses, siis tuleb kindlasti kanep. Ja kanep jääb nõrgaks, siis tulevad teised kangemad ained järgi. Kanep on kõige selle juur. Väga vähe on neid, kes lähevad kohe süstla, nuusutamise või tableti teed. 
Urmet Tambre, PPA: kui inimene on tänava peal, pole politsei see, kes oskab hinnangu anda, miks inimene seal on. Kaasatakse kiirabi. Kindlasti mitte ei lähe me sinna kohale, et trahvi teha. Meil on tänavagrupp olemas, kes otsib neid, kes müüvad. Tegelikult on igal tuttaval sõbral võimalik see kett ära lõpetada. Mida me saame teha, et oma lähedasi aidata? Me ei katkesta ära lüli narko ostmise ja tarvitamise vahel. Meile meeldib pisenada probleemi. 
Ain Peil, siseministeerium: nõudluse vähendamine, ennetus, rehabilitatsioon, kättesaadavuse vähendamine ja kahjude vähendamine. Kättesaadavuse vähendamine on ajalooliselt saanud edumaa: sellega on tegeletud, siin on head meetmed, tellimust. Politsei on tihtipeale esimene, kelle poole pöördutakse. Meist arenenumatest riikides õppides: selleks, et oleks lahenduste poole liikumine, tuleks tegeleda nõudluse ja kahjude vähendamise teenusega. Oleks aeg mõelda, kuidas "menüüd" laiendada: sihtrühm. Et oleks eri teenuseid, mida pakkuda. Kui inimest on võimalik taas ühiskonda suunata, kus ta toob riigile majanduslikku kasu, saab elu nautida, siis tuleb sinna suunas liikuma - inimeste nõudlus. Selle asemel, et pöörduda politsei poole, pöörduda perearsti poole või kohalikku omavalitsusse. Nagu politsei on öelnud, trahvimine ei aita. 
https://twitter.com/luuletaja/status/905515146008825857
https://twitter.com/luuletaja/status/905515884957102080
Liis Tamman, noorsoospetsialist: probleemkohad: kättesaadavus (saab kätte tänavalt, koolist, sõprade kaudu), lapsevanemate vähene teadlikkus (mis on nende mõju, kuidas neid kasutada, madalad sotsiaalsed oskused, et arutleda lapsega seda). 7 aastat tagasi Kopli noortekeskuses töötades nägin, kuidas liikuda ühelt ainelt edasi.Lisak lapsed, kes tarvitavad, ka müüvad. Nendeni jõuda on raske. Otsitakse ikkagi nende püramiidide päid. 
Raiman Kukk, endine uimastisõltlane: minu elus sai kõik alguse tavalisest kanepist. Ma ei unistanud, et minust saab fentanüülinarkomaan. See kanep avab noortele narko vastuvõtlikuse. 10st sõbrast 7 liikusid edasi, jäid sõltuvusse korgijoogist, amfentamiinist. Vene koolides nad vaidlevad ja näitavad videot, et kanep on süütu. Tegelikult see avab ukse narkomaaniale. 
Rita Kerdmann, Viljandi sõltuvushaigla: inimene ei pea kartma abi küsima. See on suhtumise küsimus.
Katrin Viira, Viljandi sõltuvushaigla: olen nõus eelennetusega. Lapsepõlves inimesed on tundnud, et neid ei ole vaja. Ei huvita, kuidas lastel päriselt läheb. Just et lastele tähelepanu pöörata: kuidas neil läheb, et nad tunneks, et neid on vaja. 
Helen Kommussar, PPA: eks omaksed teavad nendest probleemidest. Kose valla kogukond hakkas tajuma, kui surmad tulid. Siis tuli see teema sotsiaalmeediasse, meediasse ja jõudsime siia. Kas Kose vald on probleemkoht? Probleem on Eestis, hakkame tegelema probleemiga Eesti tasandil. Eks 30-aastast järelmõjutada on väga keeruline. See peab algama lapsepõlvest, et me hakkame tema aega sisutama. 
Aljona Kurbatova, TAI: ei ole mõtet teha plakatit ja kutsuda inimest keskusesse, mida pole olemas. Oleme liikunud eemale vanast lähenemisest: et teeme natuke siin, seal, jätame mulje, et midagi tehakse. Võib olla Eestis on häda, et liigume äärmusest äärmusesse. Selle probleemi avalik käsitlus on olnud puudulik. Rääkimine sellest probleemist, näidata neid lugusid, et inimesed mõistaksid: sõltlane võib olla ükskõik kes meie seast. Tema tarvitamistee alguses ei suuda me ära tunda. Mingil hetkel need märgid hakkavad ilmnema. Paraku infot lähedastel ei ole piisavalt.  
Taavi Pern, prokurör: narkomaania probleem on levinud üle Eesti (Kose näitel). Me peaksime oskama märgata narkootikumide sõltlasi. Narkomaania probleem on olemas aastaid ja see on meie probleem, et peame seda väikeste keskkondade mureks. 
Kose vallavanem: kahe inimese sõltuvusprobleemid olid meile teada. Me ei teadnud, mida nad tarvitavad. Ühel konkreetsel juhtumil - 2 aastat tagasi - tabasin ühe inimese, kui ta magas autoroolis keset teed. Ma kutsusin politsei. Teavitasin sellest isikust ka tema ühte lähedast isikust. Mulle ju ei öeldud, millega tegemist või mis tegelikult on, mis ta magab autos. Kose vallas oleme seda probleemi tajunud päris pikka aega. Tajunud seda, et sellest räägitakse. Räägitakse isikutest. See on pidev infovahetus meie konstaabliga, noorsoopolitseiga. Meil on teada nimed, kes on läbi käinud. Oleme teinud mitu kohtumist ühe hukkunu lähedasega, politseiga. Need nimed, mis on läbi käinud tarvitajatest, diileritest - meil on seda infot vaja rohkem, et kogukond räägiks rohkem, kus mis kahtlast toimub, kahtlastest kogunemiskohtadest. Keeruline on täpselt öelda, mida tegema peaks. Väga individuaalsed on need lähenemised. Aga ma kutsun üles sellest rohkem rääkima, teavitama politseid, omavalitsust, et saaksime probleemile lähedale jõuda. Kindlasti on kõikides perekondades, suguvõsades alkoholiprobleemiga inimene - me oleme kõik teinud selleks, et teda aidata: küll viinud ravile, toetanud - see on täpselt samasugune probleem. Peame nii õpetajad, inimesi õpetama tundma neid tunnuseid, kust üldse aru saada, milline on narkojoove. Visuaalsel vaatlusel võib olla see ei ole esmalt tajutav. See on selline kogukonna ja meie kõigi koostöö. 
https://twitter.com/geagea/status/905509398877007872
https://twitter.com/madiskimmel/status/905509752867840000
https://twitter.com/tritoom/status/905509793590370306
https://twitter.com/marianmanni/status/905510751779028992
Kas probleemi olemus ei ole selles, et ühel hetkel muutus narkoennetuse teema selleks, mis ei ole justkui kellegi teema? See on kuskil probleemide eikellegimaal? Maris Jesse: tegelikult jäin mõtisklema poliitilise tellimuse üle. Kust see peaks tulema? Me ei saa ette heita poliitikutele seda. Meie valijatena oleme need, kes poliitilise tellimuse formuleerivad ja sõnastame. Kust see võiks tulla? Kui julgeksime rohkem rääkida, kui paljudel inimestel on sõltuvus. Kui need, kes on välja tulnud, räägiksid oma kogemusest, kartmata, et nende töökoht satub ohtu. Probleemi olemuse inimlikustamine. Kui me teaksime 9000 süstija lugusid, oleksime inimlikumad. Mina olen töötanud 8 tervise valdkonna eest vastutava ministriga, kellest 3 on võtnud teemat tõsiselt - Jaak Aab, Taavi Rõivas, Jevgeni Ossinovski. On olnud minister, kes on öeldud, et ei hakka taotlema - ei ütle nime. 
Georg Männik, PERH-i nõukogu esimees, IRL: noore ametnikuna - rohkem kui 30 aastat tagasi siseministeeriumis - tegelesime nende teemadega suhteliselt tõsiselt. Ei õnnestunud tol ajal poliitikutele serveerida seda. 90ndatel tegime väikeseid rehkendusi: ei ole õige kasutada sõna "kulud". Tegemist on investeerimistegevusega. Sest kõik inimesed, kes ei tööta, on osaliselt väljas, need on kümned miljonid, mis on jäänud ühiskonda toomata. Äkki me peaksime rääkima ennetuseelsest perioodist: mis tähendab seda, et põhimõtteliselt tuleb luua inimestele eneseteostusvõimalusi, vabadusi. Kui piirame, ahistame, sunnime teda - eksamid 1. klassis - ja kui ta tunneb, et on kehvem, siis sellega loome eelduse, et ta vaatab teises suunas: kuidas tema eneseväärikust vaimsel moel tõsta. Ma loodan, et poliitikud tajuvad, et see eneseteostuse tagamine on kõige tähtsam poliitiline teostus: sul peab olema strateegia, eneseteostusvõimalusi.
Caty Lebedev, rehabilitsiooni läbinud: mina ei jäänud ühest korrast sõltlaseks. Tarvitamist alustasin, kui olin 17. See ei olnud haigus minu jaoks, ma lihtsalt tarvitasin. Üks hetk ma läksin Viljandisse ise omal vabal tahtel, sain abi ja tegin selle endale selgeks, et see on haigus. Nüüd edasi  mul on siiras soov aidata teisi, kes on praegu veel aktiivses sõltuvuses ja suunata neid vähendama rehabilitatsiooni kahjusid. 
Ene Villak, MTÜ Pealinna abikeskus: sõltuvus algab lapse kodust. 14-aastane tüdruk on suitsetama hakatanud 9-aastaselt, fentanüüli tarvitas 10-aastaselt. Ta jõudnud 6. klassi. Isa surnud üledoosi, ema vanglas, vanaema on väga vägivaldne. Kui räägime 20. aastast narkomaanidest Eestis, peame arvestama teise põlvkonna narkomaanidega. 
Rita Kerdmann, Viljandi sõltuvushaigla: sõltuvus on haigus, see on üks grupp abivajaid. Noored inimesed: 50 proovib, 50st 1 jääb sõltlaseks. Ühekordne tarvitamine ei tee sõltlast. Siin on soodumus: kui tema on süsteemne tarvitaja, räägime me haigest inimesest. Me ei saa neid ühiskonnast eemale hoida. Me ei saa täna öelda, et meil ei ole rehabilitatsioonikeskust, abi. On küll. Alati saab asju teha paremaks. Viljandis on meil töötanud keskus 6 aastat. 50% meie lõpetajatest on täna kained. Jõhis ja Tallinnas on järelkeskus, Narvas süstlavahetus, Viljandis võõrutusravi ja statsionaarse rehabilitatsiooni kohti üle 50. Ma ei arva, et üks suur keskus kuskil keset Paidet (Eesti süda) lahendab probleemi. Kahjude vähendamine peab olema seal, kus häda kõige suurem -sõltlase juures. Jah, see on süsteemne ja keeruline töö, aga täna meie seas - Viljandi haigla palgal - töötab üle 10 tervenevat sõltlast. 
Monika Helme, EKRE: minult ootatakse seda arvamust, et narkomaanide vastu ei tohi olla empaatiline. Aga see tegelikult peaks olema väga tähtis teema. See koosneb kahest osast: kuidas ühiskond sellega tegeleb ühiskonnana ja kuidas me tegeleme narkomaaniga. Ühiskondlikult on prioriteet: kättesaadavus peab olema viidud miinimumini. Teine: kõik kõrvalsfäärid peaks olema nii kaetud, et võimalikult vähe inimesi satuks narkomaania lõksu. Me peame vaatama, kuidas kaitsta nakromaani tema enda eest ja kuidas kaitsta ühiskonda narkomaani eest. Meile kõigile oleks lihtsam, kui me paneks need teadmised kokku ja teha keskuse, mis oleks neile mõeldud, et me ei viiks neid tavapolikliinikusse, EMO-sse, vaid sinna, kus spetsialistid saaksid aidata. 
Marleen, magistrant: miks poliitikud ei soovi selle teemaga tegeleda? Ühiskondlikult ei ole pakkuda karistuse asemel ravi, rehabilitatsiooniteenuseid.
Jako Salla, riigiprokuratuur: teeme palju eri asju, aga jupi kaupa ja eri kohtades, ministeeriumides, ametites. Ma ei ole kohanud ametnike seas vastuseisu, küll aga olen kogenud, et sellist toetust, arusaama viia poliitikuteni, et see on teema, kuhu peaks panustama, on väga raske olnud saavutada nii minul kui ka mu endistel kolleegidel. Ma ei oska öelda, kas poliitikutel hääled kaovad või mitte, aga kindlasti poliitikud tajuvad, et see ei ole teema, mis inimestele korda läheks ja kus oleks kerge sõnumeid kohale viia. 90ndatel tehti palju tööd selle nimel, et inimesi uimastitest eemal hoida, kasutati palju hirmutamistaktikat. Uimastid said palju demoniseeritud, seda tagasi pöörata on raske. 
https://twitter.com/Priidick/status/905505835455000579
Joonatan Nõgisto, tudeng: arusaamine on enamasti selline, et kahjude vähendamisele kulutatud raha on raha auku viskamine. Ameerikas on uuritud: iga dollar, mida kulutatakse kahjude vähendamisele, hoiab päris mitu dollarit kokku. Olen inimestelt kuulnud, et kui inimene on sõltlane, väärib ta ära suremist. Kui näen, kuidas taarapunktis narkomaan minu ees süstib, on raske empaatiline olla. 
Yoko Alender, riigikogu liige, Reformierakond: narkomaaniat käsitletakse siin kui meditsiinilist probleemi. Aga üldises retoorikas on see pigem karm, kriminaalne asi. Tegemist on teemaga, millega ei taheta tegeleda. Tuleb tunnistada, et senine poliitika on läbikukkumine. 
Nelli Kalikova, MTÜ AIDS-i tugikeskus: narko ja AIDS-i probleem on ära peidetud rahvatervise seadusse, kust teda keegi ei leia. Narkomaaniat saab ravida ainult nii, et kui sa inimese leiad ja suudad ta läbi viia nõustamise ja rehabilitatsioonini, seda ei toimu. Ühes kohas jagatakse süstlaid, teises asendusravi - see on raha raiskamine. Probleemi ei käsitleta tervikuna. Poliitika kujundajad peaks rohkem kuulama neid, kes on põllul: kes töötavad ja näevad iga päev, mis toimub. 
Mart Kalvet: me peaksime rohkem panustama mitte jõustamisse, vaid tarvitajate taasühiskonnastamisesse, sõltuvusravi laiendamisesse, kahjude vähendamise teenuste tegelike toomiseni sõltlasteni. Kes on ära hirmutatud ja ei kipu usaldama kahjude vähendamise teenuseid. Surrakse ka selle pärast, et ei julge kiirabi kutsuda. Politsei tuleb kohale ja uurib ainete kohta. Süsteem toimib, aga siin on palju ebakohti, mis töötavad süsteemile vastu. Vahendid üledoosi ennetamiseks on olemas, aga neid ei kasutata - tekitavad politseis tähelepanu. 
Raiman Kukk, endine uimastisõltlane: täna on viimasest doosist 5 aastat möödas. Kuskil 10st inimesest 8 tahavad aidata. Kui olen rääkinud enda lugu, siis nad alguses ei usu, et narkomaan olen. Enamjaolt kohtan inimesi, kes tahavad aidata. Mõned inimesed tõesti ütlevad, et las nad surevad. Nad on kuidagi kibestunud selle peale. Üledoosis mitmed sõbrad elustasid ja paljuski tänu Jumalale pääsesin. 
https://twitter.com/Priidick/status/905503358840078336
https://twitter.com/Priidick/status/905502933474738176
Miks me ei peaks leppima narkosurmadega kui asjade loomuliku käiguga? Maris Jesse, sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler: me ei saa nõustuda, et 24, 30, 50 aastase inimese surm oleks kuidagimoodi ka sõltuvuses oleva inimese elu loomulik lõpp. Inimesed on saanud sõltlasteks, mitte oma elukutse valiku tõttu. See on olnud õnnetute asjaolude kokkusattumused. See, et nendes õnnetute asjaolude rajal ei ole teised inimesed saanud teda aidata, on meie ühiskondlik läbikukkumine. See on meie ühiskondlik võlg püüda inimest aidata. Meie seas on piisavalt palju inimesi, kes on sõltuvusest välja tulnud ja panustavad, et tänaseid sõltlasi aidata. Uimastiprobleemi lahendus: ennetus (laps oskab öelda ei, kui tunneb, et tegu on rumalusega - julgeb vastu seista ka eakaaslaste survele; hea haridus), teadvustamine, et meil on uimastitarvitamisega probleem, ravi ja rehabilitatsioon. Kui me nende kolmega järjepidevalt ja edaspidi tegeleme, hakkame maksma väiksemaid kulusid ühiskonnale. 
Urmet Tambre, PPA: Kui võtta kriminaalbüroo, siis väga suur hulk inimesi tegeleb otseselt narkokuritegudega, et vähendada pakkumisi. Lisaks perevägivallad, väljakutsed jne.
Kui palju narkootikumidega seotud probleemid meile maksma lähevad?Sigrid Vorobjov, TAI: kaotatud inimelu, kuritegevusega seotud kahju, tervishoiuga seotud kulutused, lähedastele tehtud kahju. 
https://twitter.com/Priidick/status/905502058148716544
Ligi 25% kuritegudest ja 40% vargustest on sooritatud narkootikumide tarvitajate poolt. Uimastitega seotud kulusid ühiskonnale on eraldi teema. 
Eestis on hinnanguliselt 900 süstivat narkomaani. Eesti on Euroopas esimene narkosurmade poolest. Narkootikumide tarvitamise tõttu surnud inimeste keskmine vanus on 35 ning surmad on seotud peamiselt fentanüüliga. 
https://twitter.com/KristianJaani/status/905492929480990721
https://twitter.com/suudpuhtaks/status/905489796151246849
https://epl.delfi.ee/news/arvamus/siim-tuisk-narkomaania-pole-vaba-valiku-kusimus?id=79277916
https://epl.delfi.ee/news/eesti/soltlaste-abikeskuse-uurileandja-otsus-sundis-mu-peas-siis-kui-korvalmaja-lahedalt-sustla-leidsin?id=79351904