Miks on sõna „neeger“ juurest kadunud märge, et see on
neutraalse tähendusega?

Ainult selle sõna juures oli ÕSis kurioosum „ei ole halvustav“. See kaob uues trükis ära. Kui ühel sõnal on selline märgend juures, siis see ei ole üldse neutraalne märgend, vaid markeerib selle sõna ülimalt ära.

Kas uus ÕS toob taolisi muudatusi ka teiste sõnade puhul?

Sellist muudatust ei saa tuua, sellepärast, et see oli ainuke sõna, millel selline kummaline märgend praegu on. See on täiesti erandlik.

On mitmeid inimgruppe ja riike, kellele ei meeldi oma nimekujud. Mustlased võitlevad selle vastu, et neid mustlasteks nimetatakse, eelistavad nimekuju roma.

Mustlaste lugu on keerulisem, sest võideldakse rahvusvahelise tüve
Zigeuner/tsigan vastu. Meil seda tüve ei ole. Eesti mustlased ei võitle
nime „mustlane“ vastu.

Ehk mustlaste nime teema ei ole Eestis oluline küsimus?

Arvan küll, et ei ole. Viimati andsin ise välja Ariste mustlasteemalised
artiklid, mis ta eesti keeles kirjutas. Tegime hästi ilusa väljaande,
pealkirjaks ongi „Mustlaste raamat“. Probleemid on Gruusiaga, aga see riik vajub sohu, nii et vast on meil selle riigi nimest varsti
ükskõik.

Kas see, mismoodi eestlased eesti keeles Gruusia nime kirjutatavad, on ÕS-i seisukohalt täiesti vabaks jäetud?

Ei oska öelda, sest Peeter Päll, kes on ekspert, on ise Gruusias käinud ja tema ütleb, et ka Gruusias jagunevad arvamused pooleks, kas Gruusia või Georgia ja siis on ka kolmas, nende omakeelne nimi Sakharthvelo. See ei ole nii lihtne. Nendel endal pole konsensust. Trummitagumine on siia
jõudnud, et muudaks nime ära, aga see tekitab raskusi, sest kas grusiinid
või georgiinid või georgialased .... keelt muuta ei ole nii lihtne. See ei ole ka üheselt selge, et see nimetus oleks neile solvav, seal on
võimuvõitlus erinevate grupeeringute vahel.

Eestis paistab silma, et eesti keeles nime „Georgia“ kasutavad
inimesed kipuvad olema riigiga seotud või riigipalgalised inimesed. Kes
riigilt palka ei saa, kasutavad sõna „Gruusia“.

Meil ei ole normeeritud keelekasutus kusagil mujal kui ainult riigi ja
kohalike omavalitsuste avalikus keelekasutuses. Rõhutan, et ajakirjandus
ja tavaelu lähtuvad heast tavast ja mitte kirjakeele normist.

Kui õigekeelsussõnaraamatut koostati, siis kas tuli ette, et mingid huvigrupid üritasid mõjutada seda, kuidas näiteks nende nime või midagi muud kirjutatakse?

Ei olnud. Suhteliselt neutraalne ja rahulik oli selle sõnaraamatu
koostamine, ilma tülide ja ekstsessideta. Toimetajad on väga tublit tööd
teinud ja survet ei ole neile avaldatud.

Mõnes lääneriigis levivad võitlused selle üle, milliseid sõnasid
poliitiliselt tundlikes küsimustes tohib kasutada, ei ole Eestisse
jõudnud?

Õnneks mitte. Meile ei ole ka jõudnud sugude teema, kuna meie keeles ei
ole sugu. Kadunud Ilse Lehiste armastas rõhutada, et ta vihastas alati
välja Lääne feministid, kui ta ütles, et eesti keeles ei ole sugu, aga
probleemid on samad. Keel ei tekita probleeme.

Kas sõna „neeger“ puhul on keeleinimesed ise jõudnud
järeldusele, et seda kasutatakse enamasti halvustavas kontekstis?

Kõiki sõnasid saab kasutada halvustavalt ja mittehalvustavalt.
„Neeger“ on mõnes mõttes erandlik, sest kui me elame suletud
ühiskonnas, on meil ükskõik, kuidas me keelt teiste suhtes kasutame. Kui
me elame avatud maailmas, kus me ise liigume maailmas ringi ja erinevate
kultuuride inimesed tulevad Eestisse, siis ei saa me mängida seda mängu,
et me oleme oma liivakastis, trambime jalgadega vastu maad ja karjume, et
ei ole solvav.

Ehk kui peaaegu kõik inglisekeelsest maailmast pärit inimesed peavad sõna „neeger“ solvavaks, sest ta kõlab nagu inglisekeelne sõna
„nigger“, siis ei saa meie siin Eestis öelda, et pole solvav sõna?

Jah, justnimelt seetõttu, et me elame avatud maailmas. Suletud ühiskonnas, nõukogude ühiskonnas, ei oleks mingit probleemi. Me ei kohtunud siis mustanahalistega, või kui tuli, siis mõni üksik delegatsiooni koosseisus; see oli looduse ime. Aga meil ei ole vaja rassitunnuse järgi kedagi nimetada, sest valget inimest nähes me ei röögata, et kaukasoid tuleb. Inimesel on nimi, rahvus, kodakondsus. Me võime vabalt inimesele nime panna; prantslane, ameeriklane, Inglismaalt keegi. Nahavärvi rõhutada ei ole enamasti vaja. Ühiskond on juba avatud, aga me ise ei ole veel avatud. Kui me näeme teist värvi nahka, siis me kohe erutume sellest. See ei tohiks meie jaoks üldse probleem olla.