Süsteemiviga? Töövõimetuspensionäre on 75% rohkem
„Ühelt poolt me täheldame, et pensioniea tõstmine on täitnud oma eesmärki, aga kui tuua pilti ka töövõimetuspenisonid, võib öelda, et see on nullinud ära pensioniea tõstmise mõju,“ rääkis sotsiaalpoliitika professor Leppik. „See on märkimisväärne probleem pensionisüsteemile.“
Ta märkis, et poliitikameetmena on pensioniea tõus täitnud talle seatud eesmärke vaid osaliselt ja sotsiaalkaitse reform vajab terviklikku vaadet, mitte ei lähtu ainult penisoniea tõusust.
Leppik tugines oma ettekandes uuringule "Pensionivõtmine ja eakate tööhõive: pensioniea tõstmise mõju Eestis 2000.aastatel", mis arvestab aastatel 2002-2011 pensionile siirdunud inimesi.
Selle järgi on rahvastiku keskmine tegelik pensionivõtu vanus hoopis vähenenud 0,7 aastat. Meestel on see täna 51,8 aastat ja naistel 51,9 aastat.
Ühelt poolt on pensioniea tõstmine aidanud hoida vanaduspensionäride arvu stabiilsena, see on püsinud umbes 300 000 inimese ümber ja nende osakaal rahvastikust on olnud 22 protsenti. Samal ajal on aga töövõimetuspensionäride arv 75 protsendi võrra kasvanud.
Uusi pensionimääramisi vaadates on Leppiku sõnul näha, et 2011. aastaks oli Eesti jõudnud seisu, kus vanaduspenisonärid ja töövõimetuspensionärid jagunevad pooleks. „See tähendab, et uute pensionäride hulgas on pooled töövõimetuspensionärid,“ rääkis Leppik.
Leppiku sõnul on kõige märgatavam olnud töövõimetuspensionile jäämise kasv madalama töövõimekaotuse määraga inimest hulgas, mis on seostatav majandutsükliga. Keskmine töövõimetusmäär on samas aga langenud kümme protsenti.
„Halb uudis on see, et meil on rohkem töövõimetuspensionäre, hea uudis on see, et nad on keskmiselt tervemad,“ võttis Leppik eelneva kokku.
Töövõimetuspensionile minnakse keskmiselt 15 aastat enne üldist pensioniiga - meestel on see 46,2 ja naistel 46,5 eluaastat.
