Eesti kujurite ühenduse kinnitusel on lahkunud üks eesti vanemaid skulptoreid Juta Eskel, kes sündis 18. septembril 1927. Eskel suri laupäeval, 20. mail.

Tallinnas sündinud, lõpetas ta siin koos tulevase abikaasa Albert Eskeli ning mitme teise oma põlvkonna tuntud kunstnikuga 1948. aastal Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi, ent diplomit talle poliitilistel põhjustel ei antud. Tema isa Raiu Mullari oli silmapaistev vabadussõjalane ning vend Rünno Mullari, andekas matemaatik saadeti okupatsioonivõimude poolt vangilaagrisse.

Aastail 1948–1952 töötas Juta Eskel mitmes Tallinna koolis joonistusõpetajana, 1952–1957 sai ta kunstnikuna tööd Kunstitoodete Kombinaadis. 1950. aastate keskel, mil stalinistlik kultuuripoliitika oli sunnitud teed andma avaramale kunstinägemusele, algas Juta Eskeli tegevus iseseisva skulptorina. Ta esines oma teostega Moskva Eesti kunsti- ja kirjanduse dekaadi kunstinäitusel aastal 1956. 1957. aastal võeti ta vastu Kunstnike Liidu liikmekandidaadiks ning talle avanes vabakunstniku tee.

Paremik tema vabaloomingust on tänaseks koondunud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Kumu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonis on Marie Underi kaunis pronkspea (1973), Kumu näitusel „Meie modernism“ (2014) olid esindatud nii humoorikas kunstajalukku läinud traktoristide paar (1961) kui ka mitu šamottportreed. Juta Eskeli looming on jälginud oma ajastu uuenduslikke trende. 1950. aastail viljeles ta uudse materjalina šamotti. Nii Moskvas kui ka Riia skulptuuri konverentsiga kaasnenud näitusel 1958. aastal äratas tähelepanu tema tollases kontekstis uuenduslik „Leili Muuga portree“ (šamott, 1956). Keraamika jäi tema loomingus oluliseks ka järgneval kahel aastakümnel, samuti puhas üldistatud vormikeel. Ent ta on teostanud skulptuure ka ajastuomaselt ühetooniliseks värvitud kipsfiguuridena ning valanud pronksi.
Teda on kütkestanud laste figuurid ja portreed, millele mõnigi kord poseerisid ta oma pojad. Üks südamlik kaksikportree kujutabki poegi Ürjot ja Reinu (1960, TKM). Šamott on võimaldanud jäädvustada Villem Raami ja Richard Sagritsa mehised pead ning mitu kompositsiooni. Balleti- ja muusikaarmastajana on ta korduvalt kujutanud baleriine, nagu „Noor baleriin“ (EKM), „Tantsijatar“ (1961, EKM) ja „Baleriin Elve Uustalu portree“ (1962, TKM). Ta on loonud ka looma-pisiplastikat ARSi väiketiraažideks.

1965. aastal suurtel üldnäitustel esinemist alustanud, korraldas ta aastail 1982 ja 1988 isiknäitused Tallinna Kunstihoone galeriis, Linnamuuseumis (1993) ning esines rühmanäitusel Salos 1989.

Juta Eskeli avalikest skulptuuridest meenub paljudele aastakümneid Kaarli puiestee ääres rohealal seisnud „Tüdruk kausiga“ (1964, klinker), mis pärast restaureerimist asub Lembitu pargis. Samuti dekoratiivskulptuur kajakatega Kadrioru kohviku juures (pronks, 1970). Koos abikaasa Albert Eskeliga on loodud kirjanik Lev Kassili hauasammas Moskva Novodevitšje kalmistule (1971) ning professor Risto Orko perekonna hauakujundus (1993) Soomes. 1984. aastal püstitati Tartusse Miina Härma gümnaasiumi ette muusiku pronksist täisfiguur, mälestamaks tema 120. sünniaastapäeva. Juta Eskeli lähedastest sidemetest soome kultuuriga räägivad kaks väga erilist monumenti Soomes.

Soome kultuurisilda meenutades: 1871. aastal võeti Lydia Koidulat ja tema pere vastu Yrjö Sakari Yrjö-Koskineni mõisas Leppalahtis Loppi kihelkonnas, kus mõisaomanik kinkis poetessile suure nimelise graniitkivirahnu. 1973. aastal tellis Loppi kultuuriselts Juta Eskelilt poetessi rahnule pronksreljeefi. 1999. aastal valmis monument Kotkasse Maria Purpurile, kes legendi kohaselt päästis Krimmi sõja ajalukku läinud inglise-prantsuse eskaadri rünnakus 1855. aastal Kotka Püha Nikolause õigeusukiriku. Nüüd vaatab vana Maria Purpuri pronkskuju kirikut igavesti graniitpingilt ja meenutab seal ka lahkunud eesti naiskujurit.