Suri näitleja ja lavastaja Kuno Otsus
1943. aastal sündinud Otsus on lõpetanud kirjanduskallakuga Tartu Forseliuse Gümnaasiumi ning astus kultuuriellu lootustandva noorluuletajana: abituuriumiaastal 1962 ilmus tema sulest luulevihik “Ellupöördujad”, mille illustratsioonid tegi koolivend Mati Unt.
Teatrihuvi viis Tartu Ülikooli filoloogiatudengi Vanemuise teatrisse, kus parajasti kogus jõudu 1960ndate lõpu-1970ndate alguse teatriuuendus. Vanemuise draamastuudio õpilase Kuno Otsuse esimeteks suuremateks rollideks said osatäitmised Mati Undi varastes näidendites “See maailm või teine” (1966) ning “Phaethon, Päikese poeg” (1968). Sellele järgnesid efektsed kõrvalosatäitmised juba n-ö uuenduse kaanonisse kuuluvates Jaan Toominga lavastustes “Laseb käele suud anda” (1968) ning “Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971). Samal ajal jõudsid publiku ette ka Kuno Otsuse esimesed iseseisvad lavastused, Moliere'i “Naiste kool” (1968) ning erakordse publikumenu pälvinud Thomase ja Undi farss “Charley tädi” (1970).
Lisaks sõnateatrile köitis Kuno Otsust ka muusikateater, eriti ooper. Tema iseseisvate ooperilavastuste hulk ei olnud kuigi suur (Donizetti “Armujook”, 1974), kuid oma muusikateatri huvi sai Kuno Otsus realiseerida lugematute ooperite, operettide ja muusikalide lavastamist assisteerides, eriti rohkesti Ida Urbeli, Epp Kaidu, Ago-Endrik Kerge ning Mikk Mikiveri lavastustes. Sageli kaasnes assisteerimisega ka mõni värvikas karakterroll.
Lavastajana pikemat aega vaikunud, pöördus ta 1980ndate lõpus uuesti rezhiipuldi taha ning rambivalgusse jõudsid Feydeau´ “Kirp kõrvas” (1987), Thomas´”Lõks” (1988), Wilde´i “Ideaalne abikaasa” (1991), Cooney “Oi, Johnny!” (1993) jt Mitmed neist kujunevad 1990ndate Vanemuise kõige publikurohkemateks nimetusteks.
Lisaks sellele juhtis Kuno Otsus mõnda aega Vanemuise vokaal- ja balletistuudio tööd, tema peaaegu entsüklopeedilised teadmised muusika- ja teatriloo vallas kulusid ära töös teatri noodi- ja raamatukogu hoidja ning arhivaarina. Kokku vältas tema teatritee Vanemuises 40 aastat.
