Suri kirjandusteadlane Maie Kalda
Hingedeaeg viis meie seast Maie Kalda – Väike-Maarja koolmeistri perest pärit kirjandusteadlase, mitme põlvkonna kirjarahva hea ja nõudliku kriitiku ja õpetaja.
Tartu ülikooli cum laude lõpetanud eesti filoloogina alustas ta 1956. aastal kokku pea pool sajandit kestnud teadustööd Keele ja Kirjanduse Instituudis ning 1993. aastal selle ühe ametliku õigusjärglasena loodud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses – alates KKI aspirantuurist kuni UTKK vanemteadur-konsultandi ametini. 1963. aastal väitles Maie Kalda filoloogiakandidaadiks („Jaan Kärner kirjanduskriitikuna (1920–1940)”, trükis 1964). Eesti Kirjanike Liitu kuulus ta alates 1966. aastast. Ühiskondlikult tundlikel aegadel juhatas Maie Kalda 1984–1989 KKI kirjandusajaloo sektorit, pühendunud toimetajana viis kaante vahele akadeemilise kirjandusloo („Eesti kirjanduse ajaloo” V köite 1. ja 2. raamat, 1987 ja 1991). 2003–2010 töötas Maie Kalda Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma vanemteadurina. Ta kuulus aastakümneid Emakeele Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ning oli aastast 1977 Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.
Maie Kalda on süvitsi uurinud vanemat eesti kirjanduslugu, makaroonilise teksti fenomeni, animalistikat eesti kunstis ja kirjanduses, mitmete üksikautorite (Jannsen, Metsanurk, Kross, Ristikivi, Lepik, Vaarandi jt) loomemeetodeid ja -mudeleid – sealhulgas näiteks tüpaaži ja tegevusruumi. Tema kirjandusteaduslikud käsitlused on ühtaegu õpetlik ja ülimalt haarav lugemine. Osutagem autoriraamatutele-artiklikogumikele „Kirjandusest ja kriitikast” (1976), „Mis mees ta on?” (2000) ja „Mis loom see on?” (2004) ning Debora Vaarandi isikupärasele biograafiale „Debora ja vennad” (2010). Maie Kalda elutöö tähenduslikuks tahuks oli kriitikaprotsessi üldistamine ja kirjandusteaduse ajaloo uurimine, viimane vastavateemaline ülevaade ilmus koguteoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Ühtaegu avarapilgulise ja perfektsust taotlenud toimetajana seisis ta rahvusliku kirja- ja akadeemilise toimetamiskultuuri eest. Missioonitundlikkusest annavad tunnistust nii ulatuslik kaastöö entsüklopeedilistele teatmeteostele kui ka mitmed kooliõpikud, samuti õpilasteadurite juhendamine 1980ndatel.
Maie Kalda käekirjale on omased täppisteaduslike parameetrite vastu tuntavast sümpaatiast tingitud rahulik arvelevõtt, komparativistlikud notiitsid, kujundileidlikud määratlused. Kirjutiste säästliku ja hästi liigendatud kompositsiooni ning väljenduslaadi karge väljapeetusega seltsib siiski ka täpselt doseeritud isiklik emotsioon, sest – tsiteerigem teda ennast – „isiksuse taandamisega võidakse välja utta ka teksti võlu”.
Maie Kalda loome- ja teadustegevust on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga (1977) ja Eesti Kultuurkapitali esseistikapreemiaga (2001). 2013. aastal pälvis ta elutöö eest riigi teaduspreemia. Maie Kaldat on autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga (2001) ja Riigivapi IV klassi ordeniga (2006).
Ei saa mainimata jätta Maie Kalda kodanikujulgust – oli ta ju 1980. aastal üks „40 kirjale” allakirjutanuid. Nii tema dissidentluseta leebe iseseisvus kui ka vaimuerksus, inimlik vaprus ja väärikus on olnud läbi aegade tõeliselt imponeerivad. Kolleegid ja õpilased jäävad Maie Kaldat mäletama kui eetilise kirjandusuurimise eeskuju.
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Teaduste Akadeemia
Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut
Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Emakeele Selts
Eesti Kirjanduse Selts
Maie Kalda ärasaatmine toimub 16. novembril 2013 kell 13.00 Metsakalmistu kabelis.
