Sünnitamine on jäänud samaks, muutunud on diagnostika ja kasvanud patsientide teadlikkus
Traditsioonilisel jõuluhommikul ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonnas jagasid oma mälestusi olnud aegadest kauaaegsed günekoloogid Mare Malviste, Ene Palo, Anne Liitmäe, Lia Prohhorov ja Enno Hanniotti ning ämmaemandad Maive Käosoo ja Sirje Kuus.
Kõige rohkem on aastatega muutunud sünnitusmajades töötades diagnostika ja töö intensiivsus. „Ma ei oskakski enam midagi teha,“ tunnistas 45 aastat günekoloogina töötanud ja nüüd kümme aastat pensionil olnud Ene Palo.
Diagnostika on muutunud lihtsamaks
„Muutunud on väga palju,“ kinnitas kauaaegne günekoloog ja hilisem nõelravija Enno Hanniotti. „Diagnostika on lihtsam, haige tuleb, ultraheliga pannakse diagnoos. Sama haige tuli meil omal ajal sisse, ühe haige pärast käisid palatis 6-7 korda, mõnikord ka kümme korda öö jooksul vaatamas. Tuli otsustada, kas opereerida, millal opereerida. Hiljaks ei tohi jääda, aga ilma põhjuseta naisele kõhtu lõhki lõigata ka ei või.“
„Meil oli loote südame toonide kuulamiseks puutoru, millega me kuulasime ja mille järgi me otsustasime, väga suurt rolli mängis inimeste intuitsioon, kogemus, nüüd teevad selle töö ära aparaadid,“ lisas Maret Malviste.
Kui palju pidi arst omal ajal rasket patsienti vaatamas käima, sest süda ei andnud rahu. „Ultraheliga on lihtne - võime välistada need ja need asjad, häda pole miskit, aga tollal, tal võis emakaväline rasedus olla, aga me ei teadnud, see polnud veel lõhkenud, ei andnud kõhukoopasse verejooksu,“ kirjeldas Hanniotti. „Nüüd me näeme selle ära ja oskame kohe reageerida, aga siis pidi kõigepealt veen lõhkema, veri pidi kõhukoopasse tulema, siis me võtsime nõelaga, torkasime, leidsime, et see on selline veri, siis panime lauale. Selline teadmatus väsitas.“
Ämmaemandatel ja õdedel oli ka kohustus vaadata, etkõik arstiriistad oleksid steriliseeritud.
„Me tegime kõik asjad ise, nüüd on olemas kõik süsteemid ja ühekordsed süstlad, siis me keetsime süstlaid, kateetreid kõrvetasime põhja. Tegime ise kummisüsteeme, mida tuli kõigepealt nuuskpiirituses leotada ja siis keeta, Oi, tegemist oli palju,“ rääkis ämmaemand Sirje Kruus.
Haiglas valitsesid karmid käsud ja keelud, mida tuli jälgida
„Pärast sõda, valves olles tuli 25-30 patsienti sisse, neile tuli teha abrasioonid, vajadusel kanda üle verd. Tollal me ei teadnud reesusfaktorist mitte midagi, see tuli palju hiljem,“ rääkis staažikas naistearst, kuidas teadmatusest võis ka patsiendi elu ohtu seada.
„Mul oli palatis naine, kellele kästi suure visiidi ajal verd üle kanda, naine on selleine aneemiline, kahvatu,“ meenutas Hanniotti. Naine palus, et talle ei tehtaks vereülekannet, kuna eelmine kord oli tal hakanud väga paha. „Ma ei kandnud, ma sain selle eest pähe, jätsin käsu täitmata. Aga naine jäi ellu ja laps jäi ellu.“
Võis juhtuda, et ema nägi last alles teisel päeval pärast sünnitust. „Pärast sünnitust ei antud last ema kätte, kui ta lõpuks toodi, olid emal rinnad kõvad kui kivid, piima täis,“ rääksi Anne Liitmäe. „Lapsed toodi pika käruga, palatis oli 10 naist, igale anti oma pamp kätte.“
Isegi siis, kui arst ise sünnitas, kehtisid sama karmid reeglid. „Mina olin sünnitanud ja lamasin palatis,“ jutustas oma kogemusest Prohhorov. „Ikka tekib ju uudishimu ja tahaks oma last katsuda ja vaadata, millised on ta varbad. Tuli lastearst ja pahandas, „te katsute oma last näpuga!“ Ma ei mähkinud last lahti, ma ainult puudutasin teda.“ Kõvasti kinnimähitud pampu ei tohtinud lahti arutada, last ei tohtinud haiglas ise mähkida, seda tegid sünnitusosakonna õed.
Infektsioon levis laialt
Üheks põhjuseks,miks kõike väga rangelt jälgiti, oli infektsioonihirm. „Me kartsime nii infektsiooni,“ selgitas Liitmäe. Nüüd on seda vähem, laps käes, saab ema juba järgmisel päeval kohe koju ning kokkupuuteid võimalike viirusekandjatega on vähem. Isa saatuseks jäi vanasti akna all karjuda ning toidupakke saata. Seda kõike infektsioonihirmus. Oli ka periood, kusi sünnitusmajaj ei tohtinud lilli saata, ikka infektsiooni pärast.
„Aga nüüd, kes oleks võinud varem arvata, et haigla osakonnas võib saabastega käia ning kohe pärast sünnitust on ema ja lapse juures terve perekond, vanaemad-vanaisad, sõbrad-tuttavad,“ imestas Prohhorov.
Sünnitustoas karjuti Stalinit appi
Üks mis muutunud on, on patsiendid, kes on palju teadlikumaks saanud ning sellevõrra ka nõudlikumad. Karjumist oli sünnitustoas rohkem, karjuti babuškat ja deduškat, mõni kutsus isegi Stalinit appi. Nüüd tehakse rohkem aneesiat ja naised on ise ka tublimad, leiaiavad naistearstid. Palju abi on ka tugiisikust, kes sünnituse juures viibib. „Naised vajavad, et keegi oleks kõrval, hoiaks kätt, lohutaks. Muidu oli nii, et naine palus, doktor, ärge minge ära, aga no ei saa ju, töö ootab,“ selgitas Malviste.
Ämmaemandad, kes tänapäeval saavad rohkem iseseisvat tööd teha, leiavad aga, et töö intensiivsus on kõvasti kasvanud. „Siis olid patsiendid rahulikumad, nüüd on nad palju kapriisemad,“ nentis Maive Käosoo. Emad ei ole enam nii terved ning palju rännatakse mööda ilma ringi ja tuuakse erinevaid haigusi kaasa, mida ei osatagi hästi ravida. „Raseduse ajal peaks naine istuma rohkem kodus ja mõtlema oma tulevase lapse peale. Et laps oleks terve ja ise püsiks terve. Pärast on nutt varuks kui midagi juhtub,“ hoiatas staažikas ämmaemad.
Ka oli vanasti vähem sõltuvushaigeid. „Oli muidugi juhtumeid, kus enamoli täiesti purjus kui sünnitas,“ rääkis Sirje Kuus, kuid narkomaanist emasid ja HIV-haigeid sünnitajaid naised oma tööajast ei mäleta.
Ühes on naistearstid kindlad. Olgu töö kuitahes raske, oli see kõik vaeva väärt. „Meil oli rõõmus töö,“ võttis jutu kokku 88aastane Lia Prohhorov.
