Priimägi on välja tulnud ideega muuta Niguliste kirikus asuv Bernt Notke maal “Surmatants” linna visiitkaardiks ja korraldada turistide meelitamiseks igal aastal kultuurifestival “Surmatants–elutants”.

“Mulle tundub, et Priimägi ei mõtle seda tõsiselt, vaid tahab nautida avaliku arvamuse reaktsiooni, tahab järjekordselt šokeerida ühiskonda,” ütles Värnik ETAle.

Kui see ettepanek peaks aga tõsimeelne olema, siis oletab Värnik, et teema on pigem inimesi eemalepeletav. Sõnaga “surmatants” assotsieerub valdava osa inimeste jaoks siiski eksistentsi lõpp, mitte Notke teos. “Teatud väikesele kihile oleks see suurepärane, saada teada, et niisugune kunstiteos siin on ja mõned tuleksidki, aga põhiline turistide mass ja inimkond pole nii teadlikud, haritud ja küpsed,” selgitas Värnik. Surmale mõtlemine vajab Värniku sõnul väga küpset isiksust.

Hästi kunsti tundvate inimeste jaoks oleks see tõepoolest vajalik asi, aga mitte massidele, kes maailmas ringi liiguvad; vaevalt et selle kunstiteose tegelik väärtus jõuab nende inimesteni, kes hetkeks riivavad pilguga kutseid turismimaadele, lisas ta.

Maailmas on niigi kujutlus, et Eesti on kõrge kuritegevusega maa, siia kardetakse niigi tulla just surmasaamise pärast, lausus Värnik. Parvlaev Estonia hukk juba oli meile negatiivne reklaam, lisas ta.

“Surma teema on tegelikult ainuke kunsti teema — pole ühtki muud teemat, mis nii selgesti jaataks elu, armastust ja surematuse iha,” on öelnud Priimägi ETAle. Mainekujundaja arvestas enda sõnul eestlaste negatiivsete emotsioonidega, mille kutsus esile tema välja pakutud idee rajada Tallinna mainekujundus Bernt Notke “Surmatantsule”.

“Kognitiivsed mehhanismid teevad oma töö, inimeste ehmatus läheb üle ja siis saab hakata asjale rahulikumalt vaatama — järele mõtlema, millist sõnumit võiks kanda festival nimega “Dance of Death — Dance of Life”, kus sisendiks on Notke unikaalne maal ja väljundiks meie positiivne sõnum seista selles surma täis maailmas elu eest,” rääkis Priimägi.