Sugumürsk: minge väljasõidule, mitte valima

Sugumürsk ja vändagängster Toomas Verrevi arvates peaks inimesed lustima kas sõprade seltskonnas või oma kallimaga kusagil intiimses kohas, aga mitte valimisjaoskonnas koledate inimeste seltskonnas paberilehele numbreid maalides.

“Õilsate kavatsustega korraliku inimesena tunnen ma huvi nii meie kodumaa oleviku vastu kui ka muret kauni Eestimaa tuleviku pärast. Juba ammu olen aru saanud, et ühiskond pole, nagu paljude räpaste punkrokkarite arvates, midagi kauget ja abstraktset, vaid et just meie loomegi selle ühiskonna, mida on harimatul inimesel alati hea süüdistada,” kirjutab Verrev SL Õhtulehes.

Elu aitavad tema sõnul kaunimaks muuta ka valimised. “Kohalike omavalitsuste, riigikogu või võib-olla tulevikus isegi presidendi enda valimistel saame, olles täisealised ja psüühiliselt korras, anda hääle enda lemmikule, soodustades sellega heaolu jätkumist meie kodumaal. Viimasel ajal on aga tekkinud uus vorm valimisi: nimelt valimised europarlamenti.”

“Esteetiliste pretensioonidega härrasmehena saan ma isegi aru, milleks minna nii kohalike omavalitsuste kui ka riigikogu valimistele — tänu nendele valimistele saame natukenegi kontrollida, kelle näod vaatavad meile vastu ajalehtede esikülgedelt ja õhtuti helendavalt teleekraanilt,” jätkab Verrev.

“Kuid nüüd on saabumas europarlamendi valimised. Selleks, et kuus kodumaa parimat poega või tütart saaksid oma aega veeta selles nõustamist ja kontrolli teostavas bürokraatiavabrikus, on kleebitud vähemalt kogu Tallinn täis ebaesteetilisi valimisplakateid. Üle 20 miljoni lennutatakse tuulde ja kära tehakse palju. Pole vaja olla matemaatikadoktor saamaks aru, et kui kuus meest satub parlamenti, kus on 732 liiget, siis vaevalt keegi meie mehi seal eriti kuulda võtab. Eriti veel siis, kui need kuus kulutavad aega omavahelisele kemplemisele. Riigisiseses klannidevahelises nääklemises unustatakse üleeuroopalikud küsimused,” märgib ta.

Verrev ei saa aru, miks peab rahulikke jalakäijaid tänaval segama ja nõmedaid valimisreklaame seintele riputama. “Minu motiveeritus minemaks valimistele on suhteliselt madal. Niisama kusagile valimisjaoskonda kaema minna lihtsalt ei viitsi. Poliitikud loomulikult oleksid rõõmsad, kui kogu eesti rahvas nagu üks mees seisaks valimiskastide juures järjekorras kui kakskümmend aastat tagasi vorstisabas.”

Normaalsed inimesed lustivad vändagängsteri arvates naturaalselt kas sõprade seltskonnas või oma südamedaami/härraga kusagil kaunis ja intiimses kohas, aga mitte valimisjaoskonnas igavate ja koledate inimeste seltskonnas paberilehele numbreid maalides.

“Kuid kas minu pikas jutus mõte ka on?” küsib Verrev. “Ikka on. Nimelt: Eestimaale on saabunud suvi. Ilmad on soojad, daamid kannavad nappe riideid, paremad neist on võtnud isegi vaevaks enda varbakeste eest hoolt kanda. Ei ole just eriti lõbus päevad läbi kontoris tiksuda ja sensuaalse alatooniga pilte vahtida, kui rannad on täis meeldivaid ja esteetiliselt nauditavaid olevusi.”

Seetõttu peakski tema arvates vabadel päevadel koos perega väljasõidule minema, paar külma kodumaist õlut kerevahele keerama või vanade eestlaste kombe kohaselt isatalus rasket maatööd tegema, aga mitte arusaamatul põhjusel valimiskomisjonis europornograafidega mestis jalalt jalale tiksuma.

“Kui aga mõni partei peab vajalikuks mind isiklikult motiveerida, siis tehku seda lihtsalt, ilma liigse keerutamise ja poliitilise mulinata, tasudes mu paari tuhande kroonise telefoniarve, ning luban, et minu hääl on nendel valimistel sellele parteile garanteeritud!” lisab ta lõpetuseks.