Tänu nurgaliistude ärakukkumisele, on vabaduse samba anatoomia kõigile näha ning samba servapraost sisse vaadates kerkivad mitmedki küsimused, kirjutab keemiku haridusega Strandberg oma blogis.

Strandbergi sõnul on klaasplaadid üksjagu omapärase konstruktsiooniga. "Kahelt poolt on jääd meenutav sisemine kiht kaetud umbes 6 mm paksuse klaasplaadiga. Kummaline on see, et ka väidetava klaassisemuse servad on kaetud klaasliistudega. Jäälaadne materjal meenutab aga lähemal vaatlusel seda, mida on võimalik saavutada ka läbipaistvat epoksiidi või muud orgaanilist polümeerset materjali kasutades, kui sinna sisse segada erineva kujuga klaasitükke," märgib Strandberg.

"Küsimus, mis üleval, on järgmine: miks peab väidetava klaasplaadi, mis on kahe kaitsva plaadi vahel, servadesse kinnitama klaasribad? Kas on võimalik saada avalikult vastus sellele, et meie sammas ei ole valmistatud mitte plastmassist, vaid ikkagi klaasist?" küsib riigikogulane.

"Ja kui tegemist on plastikuga, siis on ju selge, et enamus sellest polümeerist, millest see sammas võimalik et on kokku valatud, ei saa maksta rohkem kui 1-2 miljonit krooni," nendib Strandberg.

"Tõsi ju on, et plastmass on veelgi moodsam materjal kui klaas (klaasi moodne loomus oli see, millele samba loojad sageli rõhusid).
Vabandan muidugi ette, kui mu kahtlus, et sammas on valdavalt plastikust, tõele ei vasta.

Juhul muidugi, kui samba valmistamisel on kasutatud epoksiidi, siis on asjakohane märkida, et silikaatklaas on vaid osaliselt läbipaistmatu ultraviolett-valgusele. See viimane aga sööb epoksiidvaiku ja muidki plastikuid üsna tublisti. Kurb, kui meie vabaduse sümbol päikese käes kolletub või sootuks ära laguneb."