Töövaidluskomisjon kuulutas teiega lepingu lõpetamise ebaseaduslikuks. Millega töövaidluskomisjon oma otsust põhjendas?

Töövaidluskomisjoni seadusest tulenev roll on kahetine.

Ühtpidi saab ta tuvastada, kas töölepingu lõpetamine on seaduspärane. Minu juhtumi puhul tuvastati, et see ei ole kooskõlas seadusega.

Teine roll on aga ehk veidi omapäranegi ja nimelt, kui mõni pooltest nõuab töövaidluskomisjonilt töölepingu lõpetamist, siis seda komisjon ka teeb, kusjuures kui selleks pooleks on seadust rikkunud tööandja, siis tööleping ka lõpetatakse komisjoni otsusega. See ka minu puhul juhtus.

Ütleme nii, et tegemist on seadusest järelduva üsna absurdse olukorraga, mille tekkevõimalust pole varasemalt (vähemalt avalikult mitte) väga palju käsitletud. Sellel tähelepanu juhtimine on aga oluline, sest see seaduseveidrus võimaldab üsna ulatuslikku omavoli töötajate suhtes.

Te olete uuesti Sirbis tööl tagasi. Millisel alusel te nüüd töötate, sest teie vana tööleping peaks olema töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt kehtiv, aga uuesti tööl olles peaks teil olema ka mingi leping?

Ei, ma ei ole enam Sirbis tööl tagasi.

Varasemalt väljendasid nii peatoimetaja kui sihtasutuse juht [Toomas Väljataga] mõlemad soovi, et ma jätkaks. Kolmapäeval saadeti mulle kiri teatega, et nad ei soovi, et ma jätkaks.

See on olnud üsna koomiline saaga ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks on olnud Langi nõudmine, et Sirp peab saama tühjaks nii Kaarel Tarandist kui minust, seda kriitka ja käsitluste teravuse tõttu ja seda küll pildis, küll sõnas. Avalikult silmakirjalikud asjamehed seda mõistagi kinnitama ei kipu, kuigi ajakirjandusest on läbi lipsanud ka SA Kultuurileht juhataja sellekohane vihje.

Siis tabasin ma uue peatoimetaja paaril korral labaselt valetamiselt, kus mulle tehtud telefonikõnes ta teatas, et soovib mu jätkamist toimetajana ning kirjas töövaidluskomisjonile teatas, et ei soovi seda. Silmakirjalik asjaajamise viis on ses asutuses viimastel kuudel olnud üsna tavaline. Valetajad ja susserdajad leiavad alati selleks põhjuse:

Väljatagal on paljulevitatud kaitsemotiiviks väide, et kui ta seda kõike, mis ta kokku on vusserdanud, teinud ei oleks, oleks Sirp likvideeritud ja peatoimetaja Ott Karulin levitab juttu sellest, kuidas me tööstiilid ei sobinud. Ma paraku polegi jõudnud selle inimesega eriti midagi arutada, sest kirjadele vastamise kommet tal pole ja juttu rääkides ta silma vaadata ei tihka. Nii võibki arvata, et Toomas Väljataga on saanud endale tubli järgija.

Asjade veider pool aga selle kõigega ei piirdu, sest olgu öeldud, et sama allikas, kes teavitas mind kolm nädalat enne Kaur Kenderi saabumist sellest, et on soov teda näha peatoimetaja kohusetäitjana teatas ka mõned päevad enne uue konkursi avalduste laekumise tähtaega, et peatoimetajana soovitakse näha Karulini.

Sirbist on seetõttu ikkagi saamas sotsiaalselt hambutu ja vaid kultuuri kaunite kunstide osale keskenduv leheke. Ma ei usu näiteks, et see uuenenud Sirp suvatseb võtta jõuliselt arvustada riigikogu põhiseaduskomisjoni plaani salastada komisjoni istungite protokolle 30 aastaks. Pigem saab Sirbist osa sellest plaanist, kus siis tähelepanu kõrvalesuunamiseks räägitakse virtuaalsest maailmast ja abstraktsioonidest.

Toimetuse töötajate jaoks tekitab aga selline meelevaldne asjaajamise stiil kindlasti veelgi rohkem pingeid ja seda eriti neile, kellele see põhjendamatult madala töötasuga amet on siiski väga oluline. Usun, et nii Sirbi kui ka muude Kultuurilehe väljaannete töötajate jaoks võiks nende enda huvides olla vajalik ametiühingu moodustamine, sest pole ju teada, millal arvamus muutub peatoimetaja või sihtasutuse juhi peas talumatuks rünnakuks.

Kas Toomas Väljataga peaks töövaidluskomisjoni otsuse tõttu oma ametist loobuma?

See on Toomas Väljataga oma asi, mida ta teeb. Asjaolu, et ta on teinud juhtimisvigu, mille eest ei karistata, ei tee juhtimisvigu olematuks. Enamgi, ma olen üsna seda meelt, et minuga lepingute lõpetamist ja uute mittesõlmimist käsitlevad nad kui vastulööki selle eest, et ma suvatsesin Väljataga juhtimisvead ära tõestada. Miks ma nii arvan: sest enne töövaidluskomisjoni otsuse teadasaamist pakkus SA Kultuurileht võimalust lepingut jätkata. Olin sellega nõus, kuid nähtavalt ei suuda see kamp aktsepteerida seda, et nende vead avalikuks tuuakse.

Sirbi uue peatoimetaja hoiak on kui perepea või suverääni oma, kus alluvad peavad moodustama talle meeldiva perekonna või õukonna. Mind ei võetud aga tööle mitte perekonda, vaid siiski toimetajaks ja minu ülesandeks ei ole olnud mitte ülemustele meeldimine, vaid teadusteemade asjatundlik käsitlemine.

Ehk peaks aga riigikontroll või vähemalt siis sihtasutuse Kultuurileht nõukogu tegema korraliku auditi selles asutuses. Pole ju üldse välistatud, et sellises susserdava ja bluffiva juhtkonnaga asutuses on selliseks rapsimiseks mingi muu ja finantsiliselt sügavam põhjus.

Sisevaate põhjal võin aga öelda üsa kindlalt, et SA Kultuurileht väljaannete ajakirjandusliku kidumise põhjuseks ei ole kindlasti mitte kehvad peatoimetajad, aga pigem suutmatus üles ehitada SA juhi poolt seotud ning kaasaegset meediakeskkonda ning kasutada otstarbekamalt neid rahalisi vahendeid, mis maksumaksjad sinna andnud. Kes siis veel kui mitte SA Kultuurileht peaks tekitama ühtse võrgumeediakeskkonna ning soosima toimetuste koostööd ning looma selleks eeldused. Isoleeritult hoitud toimetused ja peatoimetajad on aga parim tee selleks, et uuendust Kultuurilehe kirjastuses ei toimuks. Jääb vaid küsida "Miks?"

Lang: Strandbergi väide on jamps


Endine kultuuriminister Rein Lang ütles Delfile, et Strandbergi väide, nagu oleks Lang nõudnud, et Sirp peab käsitluste teravuse tõttu vabanema nii Kaarel Tarandist kui Strandbergist, ei vasta tõele.

"Meil sõnavabadus, igaüks võib valetada ja ajada ükskõik millist jama suust välja. Strandbergi väide ei vasta grammi eestki tõele, see on jamps," ütles Lang.

Ott Karulin: minu ja Strandbergi tööstiilid ei sobinud

Sirbi hiljuti valitud uue peatoimetaja Ott Karulini sõnul ei sobinud tema ja endise teadustoimetaja Marek Strandbergi tööstiilid ning seetõttu otsustas ta töölepingut mitte pikendada. "Meie tööstiilid ei sobinud," kommenteeris Karulin Delfile.

Töövaidluskomisjonis tehti Karulini sõnul kaks otsust. Üks otsus puudutas seda, et tööleping ei olnud lõpetatud õigetel alustel, teise otsuse järgi oli leping ametlikult lõppenud. "Varasemas telefonikõnes Standbergile ütlesin, et seni, kuni töövaidluskomisjoni otsus tuleb, võiksime jätkata koostööd. Kui tuli komisjoni otsus, siis otsustasin uut lepingut mitte sõlmida," selgitas Karulin.

Peatoimetaja lükkas ümber ka Starndbergi teooria selle kohta, et endine kultuuriminister Rein Lang sai Strandbergi lehest lahkumisega oma tahtmise. "Toomas Väljatagaga tutvusin ma siis, kui kandideerisin peatoimetajaks, Rein Langiga olen teretuttav. Minu motivatsioon Sirpi juhtima minna oli puhas entusiasm lehte juhtida ja toimetada. Mingit vandenõu siin taga ei ole," sõnas Karulin.

Karulin leiab, et kunstidega tegelemine ei tee väljaannet hambutuks. "Sirbis on kaunid kunstid alati tähtsal kohal olnud ja Strandberg võiks seda teada. Samuti ei plaani ma vähendada Sirbi sotsiaalset kaasarääkivust."