Strandberg rääkis Eesti Interneti Kogukonna kodulehel avaldatud intervjuus, et põhimõtteliselt annab julgeolekuasutuste seadus komisjonile formaalselt ligipääsu praktiliselt kogu informatsioonile, aga komisjon seda õnneks väga ulatuslikult ei kasuta.

"Kõigil komisjoni liikmetel ei pruugi olla a priori riigisaladuse luba. Samas, seadustik, mis Eestis kehtib, annab formaalselt riigikogu liikme staatusega koos justkui security clearance’i. Mis tekitab sellise asümmeetrilise situatsiooni," rääkis Strandberg.

"Ma saan täiesti aru neist julgeolekuasutuste töötajatest, kelle jaoks riigikogu liige, kes ei ole eraldi läbinud riigisaladusele ligipääsu protseduuri, siis see on tegelikult üsna kahtlane tüüp. Kui me vaatame riigikogu liikmete statistikat, siis neist on nii mõnigi sattunud kriminaaluurimise alla ja mitmes astmes süüdi mõistetud," lisas Strandberg.

Strandberg polnud kindel, kas riigikogu julgeolekuasutuste järelevalvekomisjon on faktiliselt võimeline seda kontrolli teostama.

"Kõikidel inimestel, kes töötavad julgeolekuasutustes, on julgeoleku kontroll ja neil on riigisaladuse luba, vähemalt enamusel. Riigikogu liikmetel mitte. Esimene samm peaks olema see, et kas vähemalt komisjoni liikmed või informatsiooniga kokku puutuvad riigikogu liikmed peaksid läbima selle julgeolekukontrolli, selles mõttes, et vaatamata sellele, et valitu on justkui püha lehm, et siiski oleks olemas pariteet ja mingisugune usaldus," lausus Strandberg.

"Nüüd, siit me ei saa enam seda probleemi veel lahendada, et okei, kui kõik on kontrolli läbinud, siis on kõik hea. Tänapäeva Eesti praktika on pisut jubedam, kui siin meenutada Reformierakonna valimispettust, mida nad asusid "uurima" nagu mingisugune KGB, erakond kutsus välja avaliku võimu esindaja, kelleks oli maavanem, ja asus teda üle kuulama. Ehk teine hirm, mis on inimestel, kes tegelevad julgeoleku igapäevatööga, on see, et isegi kui see riigisaladuse luba on inimesel olemas, siis parteide soov domineerida riigis toimuvate üle reeglite üle on vahel haiglaselt suur ja seda me oleme näinud. Kui me poleks seda näinud, saaks kahelda, aga täna me oleme seda näinud," märkis Strandberg.

Ehk siis seadus, mis annab väga ulatusliku võimaluse julgeolekuasutusi parlamentaarselt järele valvata ei ole praktikas Strandbergi hinnangul realiseerunud seetõttu, et järelvalvet teostavate inimeste ja järelvalvatavate õigused on tugevalt asümmeetrilised. "Ehk järelevalvajad on olematu või väga lõdva vastutusega ja järelevalvatavad on kontrollitud," rääkis Strandberg.