Sten Tamkivi: avalikus ruumis on ikka veel liiga palju sõimu

Eesti raudvara Silicon Valleys, IT-ettevõtjat Sten Tamkivi ei oska paljud ehk esimese hooga Toompea jalamil oleva okupatsioonide muuseumiga seostadagi. Eile esitles ta aga Toompea jalamil oleva muuseumi plaani heita endalt "okupatsioonide" silt. Eesti Päevalehele antud usutluses räägib ta muu hulgas, kuidas ta Stanfordi ülikoolis sõimata sai.

Okupatsioonide muuseum muutub vabaduse muuseumiks ehk Vabamuks. Miks just nüüd?

Eks seal on erinevaid põhjuseid. 13 aasta jooksul, kui muuseum on tegutsenud, on selgelt peale kasvanud põlvkond, kellel enam ei ole isiklikku seost okupatsiooniga, kuid kes hindavad väga vabadust ja peavad seda loomulikuks olekuks. Nende kõnetamine on üks selge äratõuge.

Teine põhjus on ühiskonnas toimuvad diskussioonid: räägime sõnavabadusest, usuvabadusest, ettevõtlusvabadusest. Me räägime tegutsemisvabadusest kodanikuühiskonna mõttes. Need on asjad, millest lehest loeme ja mille üle inimesed tunnevad muret seoses suuremate rahvasteliikumiste ja muu sellisega. Me tegelikult ei räägi iga päev okupatsioonist – see ei ole asi, mis meile muret valmistab. Kui okupatsioon on ka see, mida me ei tohi unustada.

Niimoodi jõudsimegi järeldusele, et üks ei välista teist. Muuseum on esimesed 15 aastat [2018. aastaks saab 15 aastat] rääkinud vabaduse puudumise lugu, seejärel saame sinna vaba olemise loo juurde panna ja vaadet laiendada, ilma, et me kahjustaksime juba tehtud tööd või vähendaksime selle väärtust.

Aasta eest kirjutasid arvamusloo Eesti ühiskonna teatavast ussitamisest. Kas tunnetad seda endiselt ja kuivõrd on see sind mõjutanud muuseumi ümbermõtestamisel?

Need teemad on tõesti võib-olla natukene seotud. Ma olen ettevõtja – mõtlen väga vähe ajaloole, mõtlen hoopis tulevikule. Mind tõmbavad käima uued tehnoloogiad, ideed, julged asjad. Ajalugu on minu jaoks pigem koht, kust õppida niipalju, et vigu mitte korrata, aga see ei ole minu jaoks kirg.

Seetõttu minu asumine fondi nõukokku [Tamkivi sai Kistler-Ritso sihtasutuse loodud okupatsioonide muuseumi nõukogu liikmeks 2015. aasta aprillis] on ka minu enda jaoks natukene ootamatu samm. Kui Olga Kistler-Ritso tütar Sylvia Thompson mind nõukokku kutsus, siis ma tükk aega mõtlesin, kas see võiks kuidagi olla minu teema. Nurk, mille ma enda jaoks avastasin ja kus ma saan väärtust lisada, oli see: kui me Eestis väärtustame vabadust, kuidas rääkida seda lugu nii, et see ka võimalikult paljude järgmiste põlvkondade inimestele korda läheks. Selline tulevikku vaatav pool võikski olla minu tugevus ja panus.

Seos „Põleva kardina” tekstiga on olemas, sest pean ennast globaalseks eestlaseks. Ma elan Eestis, mu juured on Eestis, mu pere on eestlased jne, aga samal ajal liigun suhteliselt vabalt maailmas ringi. Ja usun, et üha rohkem inimesi ja ka eestlasi hakkab seda tegema. Kui sa liigud palju ringi, siis kaugelt vaadates paistavad asjad aeg-ajalt teistsugused või selgemad.

Neid teemasid tunnetan ma ka praegu valulikult. Kui ma vaatan, et mingisugused tüübid hakkavad kodanikualgatuse vormis jõlkuma mööda tänavat ja ütlevad oma esimeses intervjuus, et nende hinnangul on TTÜ välistudengite hulk õõvastav, siis see ajab mu totaalselt vihaseks.

Aga konstruktiivsem on mitte seda viha kuhugi kanaliseerida või reageerida sõimule sõimuga, vaid teha selliseid asju nagu see muuseumiprojekt. Rääkida, miks meile on vaja, et inimesi ei eristata nahavärvi põhjal või et suhtutakse respektiga neisse, kes on sinust erineval arvamusel – see on meie vabadusega kaasnev vastutus. Mida rohkem sulle selle peale öeldakse „liberast” või „tolerast”, seda vähem sul on huvi neid tekste kirjutada. Aga ma siit Eestist kuhugi ei lähe ka, isegi kui ma siit aeg-ajalt ära käin.

Kujutlen, et kui juba Sten Tamkivi hakkab ühes muuseumis toimetama, siis tuleb midagi hi-tech’i.

Mhm, tulebki, kindlasti.

Aga mis näiteks?

Kui mingi asi on muuseumis klaasi taga, siis seda on raske tähele panna ja aru saada, misasi see siis on. Iga füüsilist eset saab interaktiivsemaks teha ja iga lugu saab digitaalsete vahenditega esitada.

Näiteks Lahesõda vaatasime CNN-ist. Aga iga järgmist konflikti me ei vaata enam ühest kanalist, vaid näiteks otse videostriimidena 100 000 mobiiltelefonist, mis on kriisikolde lähedal. Kui mingite vabadusega seotud konfliktide või probleemide raames tekib selline sisu, siis kas Vabamu võiks olla koht, mis aitab seda kanaliseerida seda? Kas võiksime Ukrainas toimuvat vaadata reaalajas läbi paljude osaliste silmade?

Teisalt väljendasid Vabamu idee esitlusel ka ise kahtlust, et okupatsiooni enda nahal üle elanud inimesed võivad arvata, et äkki nende lood jäävad liialt tagaplaanile. Kuidas seal tasakaalu leida? Kas sa jätaksid muuseumist küüditamise lood ära?

Ma päris nii ei ütleks. Arvan, et see on üks neid kohti, kus läbi vestluste tekib tasakaal. Mind ei kutsutud nõukokku selleks, et kuule, aita meil okupatsioonist paremini rääkida. Ka minu sugulasi on küüditatud ja olen neid lugusid oma vanavanematelt kuulnud.

Mina olen lihtsalt üks nõuandja. Nõukogus on palju inimesi, kes on targad ajaloolased. Mina tean natukene rohkem tehnoloogiast ja internetiturundusest.

Lugesin uuringut, kus Euroopa noortelt küsiti Teise maailmasõja tõlgendamise kohta. Tuli välja, et sõda on eri piirkondades ikka veel tüliteema, ehkki sõda pole näinud ei nemad ega ka nende vanemad. Eesti venekeelsetes koolides minnakse ajalootundides sageli tõlgendustest ringiga mööda, sest kardetakse Pandora laeka avamist. Kas mingitest teemadest peaks konfliktihirmus kõrvale hoidma?

Olen sellele mõelnud. Pidasin Stanfordi ülikoolis paar korda avalikke loenguid, kus ennast tutvustades, ütlesin, et tulen väikesest Põhja- või Kirde-Euroopa riigist, mis juhtumisi oli 50 aastat Nõukogude Liidu okupeeritud. See on ka viis, kuidas ma sellest mõtlen: Eesti riik tekkis peaaegu juba 100 aastat tagasi ja siis oli vahepeal paus, kus meil ei olnud vabadust.

Ettekanne rääkis aga e-riigi temaatikast. Ükskord läksin siis lavalt maha, saalis võis olla 300–400 inimest, kuid üks tüüp jooksis mulle järele ja sõimas mul näo täis. See ei olnud mõni koht, kus vaadatakse Putini kesktelevisiooni, vaid see oli Stanfordi ülikool, kus minuga rääkis ilmselt ka kogu oma akadeemilise karjääri jooksul USA-s õppinud üliintelligentne Stanfordi sisse saanud 20-ndates vene noormees. Ta reageeris hästi jõuliselt, et kuidas mul oli jultumust nimetada seda okupatsiooniks. See on näide, kuidas mu 20-minutisest jutust üks kahesekundiline fraas tegelikult lõi point’i täiesti kõrvale.

Ma pärast mõtlesin, et kas ma peaks sellist tutvustust muutma, sest see on nagu punase rätiku lehvitamine kohas, kus see ei puuduta mu ülejäänud sõnumit. Aga ma otsustasin, et tegelikult ikka puudutab küll. Kõikide Eesti e-edulugude juures see fakt, et ehitame neid start-up’e riigis, kus aastal 1990 oli ettevõtjaks olemine kriminaalkuritegu, on nii sürreaalne. See, et oleme suutnud sellest jamast välja tulla, on minu meelest oluline.

Nii et neid asju ei tuleks üheski kontekstis päris maha vaikida. Võib-olla mõnes kohas ei ole see ka asi, millega vehkida. Ma ei kirjutaks visiitkaardile: Eesti, endine Nõukogude Liit.

Ja ettevõtlusvabadus saab tulevases Vabamus olema eraldi esitletud?

Kui arutasime, mis võiks olla vabaduse muuseum ja hakkasime neid vabadusi kirja panema, siis jõudsime kümmekonnani. Näiteks internetikommentaaridega seoses räägime sõnavabadusest, sõjapõgenikega seoses usuvabadusest. On teatud liiki vabadused, mis väga jõuliselt haakuvad nende teemadega, mis on ühiskonnas kuumad ja poleemikat tekitavad.

Mulle tundub, et start-up’id, ettevõtlus ja küsimus, kas meil võiks olla rohkem inimesi, kes tuleks mujalt siia ettevõtjaks, sest meil on väga vaba koht, kus luua ettevõtteid, mis võivad tegutseda ka kuskil mujal, on väga hästi teiste vabadustega haakuv teema.

Kümmekond eri vabadust – kas tunned ise, et mõnega on vaja Eestis rohkem tööd teha?

(Mõtleb pikalt.) Kindlasti on. Avalikus ruumis on jätkuvalt liiga palju sõimu. Aga samal ajal ma ei taha ühtegi esile tõsta, sest sa ei saa olla „natukene” vaba. See on nagu natuke rase olemine. Ühiskondades, kus üritatakse olla mingis osas vabad ja mingis osas väga reglementeeritud, lõpeb see ikka skisofreeniaga. Põhimõtted nagu õigus otsustada ise niikaua, kuni see ei riku teiste õigusi, ja vastutuse teema – need on läbivad.

Mis projektid sulle endale praegu peale muuseumi veel korda lähevad?

Muuseum moodustab väikese osa, olen ju nõukogu liige. 110% ajast tegelen oma põhilise ettevõttega Teleport, mis on tarkvara, mis aitab inimestel välja mõelda, kus nad peaksid elama ja töötama. Kõik muu jääb selle varju. Siis kui ma parajasti start-up’i ei ehita, siis tahaksin lastega aega veeta. Ja siis kui ma lastega aega ei veeda, siis ma võib-olla olen veel paaris nõukogus. Ma hetkel ka ei jõua uutesse asjadesse investeerida.