Stadnikov: Vene valimised toimusid moraalse kontrolli tingimustes

Külastades igal aastal oma Venemaal elavaid tuttavaid, võin toetudes oma isiklikule kogemusele täiesti ühemõtteliselt kinnitada: vähemalt suurlinnades on väga kergelt võimalik hoomata fenomeni, mida politoloogias nimetatakse tavaliselt tsiviilühiskonnaks. Kuid Venemaa on teatavasti väga ja mitmetahuline suur tsivilisatsioon. Seetõttu tekitavad üleaedsete seas möllavad (valdavalt) konstruktiivsed poliitilised kired head meelt. Lõpuks ometi! Juba ammu ei ole sealsed kodanikud võtnud valimisi nii tõsiselt. Venemaa valimisprotsessi jälgisid otseselt kümned tuhanded „rahvavaatlejad” ning 700 välisvaatlejat.

Kella 19-ks Moskva aja järgi oli presidendivalimistel osalenud 56, 3 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Vladimir Putini võit juba esimeses voorus on juba kindel (mitteametlikel andmetel sai ta näiteks Sverdlovski ja Omski oblastites 56 – 61 protsenti häältest). Kuid isegi see ei ole oluline. Hoopis tähtsamana ilmutab end mulle vene kodanikkonna solidaarne surve „valitsevale vertikaalile”; tegelikult toimuvad sealsed presidendivalimised ühiskonna sotsiaalselt aktiivseima osa moraalse kontrolli tingimustes. Need on just need inimesed, keda täiesti teadlikult lõi Putini režiim ning kes nüüd soovivad palju suuremat sõnaõigust riigielu kõikide aspektide kujundamises.

Teisalt tunnen säärases hoiakus ka teatud ohtu Venemaa stabiilsusele. Nimelt teatas üks populaarse liikumise „Valijate liiga” liidritest, tuntud belletrist Boriss Akunin järgmist: „Kui meie poolt kindlaks tehtud valimisrikkumiste hulk kujuneb arvestatavaks, siis kuulutab liiga need presidendivalimised mittelegitiimseteks”. Kas see ei ole mitte liiga ennatlikult-epateeriv ohtlik üleskutse? Ja kas siiski on piisavalt vastutustundlik ning lugupidav vene kodanike enamuse – s. t. tulevase riigipea Vladimir Putini -- suhtes? Kes määrab ja mille alusel oletatavate rikkumiste kriitilise massi? Vastutustunde tugevdamist vajavad kõik sealsed poliitilised oponendid.