Spetsialist: piirkiiruse tõstmata jätmine on reaktsioon liikluskäitumise halvenemisele
Liikluskomisjon otsustas toetada maanteeameti ettepanekut liiklusohutuse tagamiseks sel suvel kaherajalistel teedel kiirust 100 km/h mitte tõsta. Liikluskomisjoni kuulunud liiklusspetsialist Indrek Sirk rääkis Delfile, et lootuste järgi aitab otsus vähendada möödasõitude hulka.
Sirk märkis, et lubatud sõidukiirust ei tõsteta kaherajalistel teedel, küll aga võidakse seda teha teedel, kus on kaks rada mõlemas sõidusuunas ja eraldusriba keskel, kuna seal ohu kasvu piirkiiruse suurendamises ei nähta. Põhjuseid piirkiiruse mitte tõstmisel oli Sirki sõnul mitmeid.
„Üks põhjus oli see, et olukord liikluses on oluliselt halvenenud. Väga suur osa hukkunute ja vigastatute arvu kasvust tuleb just kiiruse ületamisest ehk sellest, et sõidetakse lubatust kiiremini või antud teeoludele sobimatu kiirusega,” selgitas Sirk. Ajavõit on sealjuures marginaalne — kui Tallinnast Tartusse õnnestuks terve tee sõita 100 km/h, siis oleks ajavõit vaid 5–6 minutit. „Kui aga 100-alas jääb ette mõni aeglasem sõiduk, siis ei pruugi seda võitu isegi olla.”
Teatud mõttes on otsus Sirki sõnul riigi reaktsioon liiklejate käitumise halvenemisele. Liiklusloenduspunktide andmed näitavad pealegi, et enamik liiklejaid sõidab juba piirkiirusest kiiremini ja kiirus kipub tõusma 95–100 km/h. „See tähendab seda, et valdav osa liiklejatest sõidab kahjuks nagunii lubatust kiiremini ja piirkiiruse tõstmine võiks seda olukorda veelgi halvendada.” Sirki sõnul ootavad inimesed, et riik liiklusolukorra parandamiseks midagi ette võtaks ning nüüd ongi riik võtnud vastu meetme, mis vähendaks möödasõite.
Sirk märkis ka, et erinevad kiiruspiirangud tekitavad liiklejates segadust. Nii ei sõida paljud eri põhjustel ka suurema lubatud kiirusega lõikudel tavapärasest kiiremini. Mõni kardab, et ei saada kiiremini sõitmisega hakkama, teistel ei võimalda seda sõiduk, näiteks veoautod, ning väga paljud liiklejad ei pane suuremat kiirust lubavaid märke lihtsalt tähele. Lisaks ei märgata liiklusmärki, mis 100 km/h ala lõpetab ja nii sõidetakse ka 90 km/h alas suurema kiirusega.
Märke ei panda sageli tähele
„See toob kaasa selle, et liiklejad liiguvad erineva kiirusega. Ehk siis jõuavad teineteisele järele, see sunnib neid pidurdama, sõidukiirust vähendama ning võtma ette möödasõite. Ideaalis võiks tegelikult kõik liiklejad liikuda ühesuguse kiirusega, siis puuduks vajadus teha pidevalt möödasõite, siis me ei jõuaks kogu aeg kellelegi järele, kes meid takistab. Sellist ideaali on raske, kui mitte võimatu saavutada, aga sellele olukorrale oleksime me lähemal siis, kui meil kiirusrežiimid oleksid võimalikult ühtlased.” .
Kas piirkiiruse kaherajaliste teede eri lõikudel jupiti tõstmata jätmine liiklusolukorda parandab, on Sirki sõnul raske öelda, kuid kindlasti ei muutvat see olukorda halvemaks. „Politsei peab loomulikult tegema oma tööd ja kontrollima, et liiklejad täidaksid liiklusnõudeid,” ütles Sirk ning lisas, et politsei on järelevalvet juba suurendanud ning teeb seda veelgi. „Empiiriliselt tunnetab iga liikleja juba paar nädalat seda, et politseinikke on teedel rohkem — nad paistavad rohkem välja, nad teevad rohkem tööd ja kontrollivad rohkem liiklust.”
Sirk märkis, et ühelgi lõigul ei saa eeldada, et seal kiirust tõstetakse, kuna see on teeomaniku õigus, mitte kohustus. Sirk kinnitas, et otsest seost piirkiiruse tõstmise ja õnnetuste juhtumise vahel ei ole, kuid inimesed ei suuda jälgida, kus kiiruspiirangud on ja ka millal on kiiruspiirangut suurendatud ja millal mitte. Näiteks sõidetakse kiiremini mõnel lõigul, kus varem on suurem kiirus lubatud olnud, või sõidetakse hoolimata teavitustööst kiiremini ka sügisel, kui piirkiirus enam tõstetud ei ole. „Selle võrra on liiklejal lihtsam — ta teab seda, et ta ei saa eksida –, kui on tavaline maantee üks pluss üks sõidurajaga, siis seal tuleb alati sõita 90-ga, kui just pole kiirust vähendatud.”
