Iris Pettai rääkis Delfile, et kuigi koolist väljalangevus on viimastel aastatel kiiresti langenud, siis ka 581 väljalangejat on liiga palju ja rahule sellega jääda ei saa.

"Mis konkreetselt on tinginud väljalangenute arvu kahanemise, on raske öelda. Sotsioloogina võin väita, et probleemsete laste arv ei ole kindlasti vähenenud. Pigem võib täheldada taoliste laste arvu juurdekasvu," sõnas Pettai.

Väljalangejate arvu vähendamisel on sotsioloogi sõnul abi olnud sellest, et probleemsed õpilased saavad varasemast rohkem tuge koolist. Näiteks toimuvad pärast tunde õpiabirühmad, õpitakse individuaalse õppekava järgi või eriklassis või nõustab õpilasi individuaalselt koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog.

"Ka on oma mõju olnud sellel, et popitegijatel hoitakse silma peal. Isegi siis, kui laps puudub koolist ühe päeva, ei tohi see koolil jääda märkamata. Lapse koolis käimise eest on vastutus pandud nii lapsevanemale kui ka kohalikule omavalitsusele," märkis Pettai.

Pettai sõnul hoitakse nüüd mõningaid potentsiaalseid väljalangejaid ka varasemast sihipärasemalt koolis. "Vaatamata kehvale õppedukusele ja halvale distsipliinile viiakse neid ühest klassist teise (või ka ühest koolist teise), oodates koolikohustusliku vanuse lõppemist," sõnas sotsioloog.

Probleemid on ligi 45 protsendil õpilastest

Eesti avatud ühiskonna instituut korraldas eelmisel aastal üle-eestilise koolinoorte uuringu koolist väljalangemise kohta. Pettai viitas kolmele olulisele momendile, mis uuringust selgusid.

1. Koolist väljalangemine on vaid n-ö jäämäe tipp ja peegeldab vaid väikese osa koolinoorte probleeme. Probleemseid õpilasi on koolis märksa rohkem, uuringu andmetel on pea iga teisel (45 protsendil) koolinoorel probleeme, millega iseseisvalt toime tulemine käib neile üle jõu.

2. Õppimisraskused on vaid üks osa probleemidest. Paljudel koolinoortel on teravad suhtekonfliktid teiste õpilastega, õpetajatega, kodus vanemate või õdede ja vendadega. Muudest probleemidest lisanduvad veel koolidistsipliini rikkumised, koolist puudumised, koolikiusamine ja vägivald, alkoholi ja narkootikumide tarbimine jne.

3. Suur abivajadus. Probleemsed õpilased vajavad mitmekülgset abi. Peale õpiabi on neid vaja aidata ka konfliktolukordade lahendamisel. Õpilastel tuleb aidata analüüsida tekkinud konflikte ja probleeme, pakkuda lahendusi. Neil tuleb aidata õppida koolikaaslastega, õpetajatega ja vanematega paremini suhtlema.

Sotsioloog vahendas Michael Winterhoffi sõnu, kes on väitnud, et laste jaoks suurim defitsiit on lähedus ja juhendamine. "Paraku on probleemsed lapsed kasvanud üles läheduse ja juhendamise suures defitsiidis ja nende laste sotsiaalne kompetents on jäänud välja kujundamata," selgitas Pettai.

Abivajajaid on kriitiliselt palju

Kool on sotsioloogi sõnul muutunud kohaks, kus üha rohkem tuleb peale õpetamise tegeleda ka laste koduse kasvatuse puudujääkide ja ühiskonna vähese hoolivuse kompenseerimisega. "Meie haridussüsteemi ees on suur väljakutse arendada välja laiaulatuslik sotsiaalne tugisüsteem, sest abivajavate õpilaste hulk on juba kriitiliselt kõrge. Koolil ei ole kerge seda vastutusekoormat endale võtta," leidis Pettai.

Koolieksperdid nendivad tema sõnul, et kool on muutumas sotsiaalseks asutuseks ja õpetaja vajab selleks, et toime tulla - lastes õpihuvi äratada ja säilitada -, oma ainekesksele koolitusele lisaks sama suures mahus ka psühholoogilist ja sotsiaalset õpetust.

"Ainult õpetamisega, sellega, et oled oma aine spetsialist, enam koolis läbi ei löö; on vaja, et õpetajad iseennast analüüsiksid, õpiksid nägema ka seda, mida nad ise võiksid tunnis õpetades ja õpilastega suheldes teisiti teha," sõnas Pettai. Samas nentis ta, et paljud õpetajad ei pruugi uueks rolliks valmis olla.