Vooglaid selgitas, et absurdisituatsiooni all mõtleb ta olukorda, millest väljapääsemiseks pole inimest rahuldavat lahendust. "Olukord on õudne ja teha pole midagi, tee mis tahad, ikka läheb nässu," selgitas Vooglaid.

Sotsioloog lisas, et iga inimene leiab end aeg-ajalt taolisest olukorrast ja rõhutas, et absurdisituatsioonis käitub inimene ettearvamatult. Tema sõnul on enesetapu sooritanud sageli inimesed, kes leidsid end nimelt absurdisituatsioonist.

Situatsiooni näitena tõi Vooglaid arstide eetikakonverentsil ravikindlustuseta inimesed, keda on üha enam. Sellise inimesega kokku sattudes on arst absurdisituatsioonis, sest lähtudes arsti eetikakoodeksist ei saa ta jätta inimest abita. Vooglaiu sõnul saaks muuta põhjuseid, kuid need tuleb eelnevalt tuvastada.

Mõistliku lahenduseta olukorras oleva inimese sümtomitena tõstis Vooglaid esile apaatia, eufooria, agressiivsuse, põgenemise, õigustamise, mille alla kuuluvad petuargumentide fabritseerimine ja ülevoolav jutukus.

Absurdisituatsiooni langemise tegureid ja põhjuseid on Vooglaiu sõnul palju, näiteks napp ja väär haridus, nõrk usk endasse, lähedastesse ja arstidesse, usaldamatus, hoolimatus, vähene austus, seal hulgas halli pea ja elu ees, ka ebaadekvaatne keskkonnatunnetus, tahte murdumine barjääride ees, nõrk ettenägemis- ja äratundmisvõime ja mitmesugused vastuolud. Ta rõhutas, et üksikud põhjused moodustavad sündroomi ja töötavad koos.

Hiljem samal konverentsil kõnelenud teoloog Toomas Paul sõnas, et absurdisituatsiooni nimetavad arstid tema hinnangul lihtsalt depressiooniks ning annavad inimesele rohtu, kes tänu sellele vähemalt päeva üle elab.

Millest sõltub inimeste käitumine?

Konverentsi juhatanud Andres Lehtmets küsis Vooglaiult, kas eetikakoodeksile on tänapäeval üldse kohta, mispeale Vooglaid vastas, et uuringud on paljudes maades näidanud, et inimeste käitumisest 70 protsenti on determineeritud kõlbelistest arusaamadest, eetiliste tõekspidamiste süsteemist.

20 protsenti on määratud inimsuhetega, eriti püütakse käituda nende inimeste ootustele vastavalt, kellest peetakse väga lugu, püütakse õigustada teiste ootusi ja lootusi. Heal juhul kümme protsenti käitumisest sõltub adminastriivsest kontrollist, karistamise organitest politseist vanglani.

Vooglaid kõneles pisut ka raviasutustest ja neis rahuldava olukorra saavutamise püüdlustest. Viimase saavutamiseks kasutatakse mehe sõnul formaalseid vahendeid nagu käsud ja keelud, aruanded ning komisjonid, kuid nende abil pole sotsioloogi hinnangul võimalik rahuldavat olukorda saavutada. Toimivateks meetmeteks on tema sõnul hoopis austus ja usaldus.