Äripäev kajastas eile, et Eestis 2000. aastast tegutsev Tuletorni sihtasutus on otsinud siin ajalehekuulutusega probleemsetele Saksa lastele raha eest kasuperesid, ilma et Eesti riik nende tegevuse üle mingit kontrolli omaks.

Delfi uuris sotsiaalkindlustusametist, kuidas erineb Tuletorn fondi tegevus õpilasvahetusprogrammidest. Nimelt ei nõuta taoliste vahetusprogrammide puhul ranget bürokraatlikku protseduuri, et lapsed siia tuua, küll aga Tuletorni puhul.

Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna juhi Eve Liblik selgitab, et ei saa võrrelda õpilasvahetust ja Tuletorni tegevust. "Ühel pool on tavalised noored, õpilased ja teisel pool käitumisraskustega ja suurenenud abivajadusega lapsed, kelle puhul on oma koduriigi kõik olemasolevad teenused ja programmid ära proovitud, mis ei ole aga soovitud tulemust andnud," märgib ta.

"See, mida aga Tuletorn pakub on individuaalne sotsiaalpedagoogiline teenus, mis on mõeldud vaimupuuetega ja käitusmuslike erivajadustega lastele ja noortele. Piiriülest paigutust kasutatakse ainult siis kui kõik olemasolevad meetmed on kasutatud, kuid need ei ole tulemust andnud. Teenusele suunamise ja piiriülese paigutamise eest vastutab lapse Saksa elukohajärgne noorsooamet. Saksa riik leiab, et kardinaalne keskkonnavahetus võib kaasa tuua olulise muudatuse noore meeleseisundis ning sellise võimaluse ka seaduses ette näinud," jätkab ta.

Vahetusõpilaste puhul on tema kinnitusel tegemist eraõigusliku suhtega, kus üks vanem annab vormikohase nõusoleku lapse elama ja õppima asumiseks konkreetsesse riiki, konkreetesse kooli, konkreetsel aadressil konkreetseks ajaks.

"Äripäeva loos olid mõned segadust tekitavad kohad ja selguse huvides tuleb ära märkida, et sotsiaalkindlustusamet ei ole kindlasti seisukohal, et Tuletorni teenus tuleks kinni panna. SKA tegevuse eesmärk on piiriülenepaigutus viia vastavusse rahvusvaheliste ja siseriiklike nõuetega," ütleb Liblik.