Tänane Postimees kirjutas, et Pelgulinna sünnitusmaja naistearste pani imestama rahvastikuminister Solmani (Isamaa) avaldus, et iga peresisene kokkupõrge, mis võib füüsiliseks üle kasvada, ei ole perevägivald. Ehkki avaldus on sotsiaalmeedias terava kriitika osaks saanud, kinnitas Delfiga rääkinud MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, et minister ei öelnud midagi valesti. Samas leidis psühholoog, et selle kõrval oleks pidanud Solman selgelt rõhutama, et absoluutselt igasugune vägivald on lubamatu.

"Ma olen seda rääkinud nüüd juba 14 aastat igal loengul, et perevägivald ja peretüli on kaks täiesti erinevat asja. Igasugune vägivald on samas lubamatu," ütles Kalvik. Sama kinnitas ka Viljandi naiste tugikeskuse jurist Merle Albrant. "Me näeme oma praktikas palju seda, et ei suudeta teha vahet peretülil ja perevägivallal," lisas ta.

Mõlemad naise sõnul iseloomustab perevägivalda selle süsteemsus. Kui peretüli on Albranti sõnul ühekordne ning sellega võib kaasneda samuti vägivalda, siis perevägivald on süsteemne teise inimese kallal vägivallatsemine. "Perevägivald oma loomult on selline, et pidevalt alandatakse. See käib pidevalt. Käib laste ees, käib teiste ees. Sellel ei ole lõppu, ei teki üldse vahepausi," rääkis Kalvik ning lisas, et iseloomulik on ka see, et perevägivald võib jätkuta pärast lahkuminekutki - võidakse järel käia, ühiste laste kaudu manipuleerida.

Kalvik lisas, et kui peretülide puhul lahendatakse probleem ära ning inimene on suuteline oma vigu tunnistama ja käitumist muutma, siis perevägivalla puhul see nii ei ole. "Inimene ei muutu, sest tema loomuses on teist alandada," lausus Kalvik. "Teise alandamine nagu tõstaks ennast - see on perevägivalla jäme mudel."

Kõik ei jaga arvamust

Ent MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskuse juhatuse liige Margo Orupõld on teisel arvamusel. "Äärmiselt kahju, kui võetakse teema, mis võõras ja siis lahmitakse sõnadega," kommenteeris ta Solmani avaldust. "Selline ebapädev sõnakasutus näitabki kui keeruline on lähisuhtemaailma teema ja seda ei saa pinnapealselt käsitleda."

Orupõld lisas, et Solmani avaldus tegi kindlasti kahju: "Need, kes vägivallatsevad saavad ministri sõnadest jõudu juurde ja need kelle peal vägivallatsetakse, saavad aru, et nii on Eesti ühiskonnas tavaks ja see on OK."

"Vägivallale mingi moel ei ole õigustust. Ka ministri sõnakasutuses mitte," lisas Orupõld.

Ka Kairit Lindmäe Saaremaa naiste tugikeskusest peab ministri sõnavõttu ebaõnnestunuks. "Vägivalda ei õiguste miski ja seda sõnumit oleme püüdnud pidevalt anda. Nüüd aga on saanud vägivallatseja sõnumi, et midagi nagu ikkagi võib, see on ju vaid väike tüli.... Vägivalla all kannataja on aga saanud taas kinnitust oma eelarvamusele ja kogemustele, et tema on kaitseta, temasse ei usuta ja tema näeb asju valesti. Seda kõike on temasse ju pidevalt vägivallatseja poolt sisendatud."

Ta lisas, et on kurb, et ei mõelda enne väljaütlemisi, mida see võib endaga kaasa tuua. "Vägivalla all kannatavad inimesed on väga haprad ja tundlikud. Kogen siin taas, et kui ise ei ole kogenud vägivalda siis ei suudeta mõista teisi."

Solman reageeris kriitikale sellega, et tegi lõuna ajal Facebookis avalduse, milles teatas, et ei andnud perevägivallale soosivat hinnangut ja vabandas, kui selline mulje võis tekkida. Ühtlasi teatas ta, et peab ministrina oma suurimaks missiooniks perevägivalla vastu võitlemist.

Mis on perevägivald ja kust abi saada?
Pere- ehk lähisuhtevägivald on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses.


Vägivalla all võivad kannatada nii naised, mehed kui lapsed. Kõige sagedamini esineb lähisuhtevägivalla vorm, kus mees kasutab vägivalda naissoost pereliikme, eelkõige oma abikaasa või elukaaslase vastu. Statistiliselt on kodu naise jaoks kõige ebaturvalisem koht.


Laiemas tähenduses hõlmab lähisuhtevägivald lisaks ka lähisuhetes esinevat laste-, vanurite- või puuetega inimeste vastast või vahelist vägivalda.


Rünnakut kodus või väljaspool seda käsitatakse kriminaalkuriteona. Sageli tunneb ohver end rünnakus süüdi olevat ja seetõttu on tal raske sellest rääkida. Kuid tuleb meeles pidada, et leplik kannatamine ei ole lahendus.


Pärast rünnakut on teisi inimesi raske usaldada, kuid abi otsimine on tähtis.


Allikas: abiksohvrile.just.ee


  • Kuriteost teata numbril 112
  • Hädaohus ning abivajavast lapsest teata numbril 116 111
  • Ohvriabi kohta saab infot numbril 116 006
  • Naiste tugikeskuste kontaktid leiab SIIT
  • Ohvriabi kodulehe leiab SIIT