Sõjaväelane vägistas jõhkralt noore naise
Kannatanu tunnistab: “Sõitsin eelmisel õhtul koos oma vana sõbraga Rene poole. Nad olid kunagi koos Bosnias rahukaitsemissioonil osalenud. Rene pidi kahe päeva pärast jälle sõitma. Mehed jõid ära suure pudeli viina, mina 350 grammi vermutit. Läksin pärast südaööd magama, et hommikul värskena tööle sõita /-/ Ärkasin pool kuus rusikahoopide peale. Rene lõi mulle kolm korda rusikaga näkku.”
Neli ja pool tundi hirmu ja ahastust, valu ja alandusi, anumist ja pisaraid lõppes Piretile vastikute mälestustega kogu eluks. Tema kaaslane, kellega ta oli Rene juurde tulnud, oli öösel lahkunud, sest purjus Rene oli tallegi kallale tulnud. Ka oli varahommikul Rene nainepõgenenud naabrinaise juurde.
Piretil tuvastati kerged kehavigastused — ninaluumurd, peaajuvapustus, näopõrutus, hulk verevalumeid, marrastusi ja depressioon, mida raviti 40 päeva.
Ränk löök oli see, et kaitseväelase naine oli hiljem politseinike naasmise ajaks hulga asitõendeid hävitanud. Ta pesi puhtaks voodipesu ja põrandad, samuti Rene pruuni-roheliselaigulised püksid ja T-särgi kirjaga “UC United Colors BOSNIA”.
Uurija aga lubas Renel sõita loal Bosnia ja Hertsegoviinasse rahu tagama ning sealset olukorda stabiliseerima.
Piret: “Mul oli tunne, et olen peaga vastu seina jooksnud. Rene-sugune ebastabiilne inimene käis tööl edasi, kuigi kuritegu oli tehtud. Teda usuti, aga mind mitte. Mina vaevlesin peavalude ja unetuse käes, sõin tablette, et hirmust ja masendusest üle saada.”
Piretil kurtis oma muret prokurörile. “Kohe pikendati eeluurimist, mulle tehti uusi ekspertiise, ka DNA-ekspertiis, ja mind tunnistati lõpuks kannatanuks.”
Kohtus raius Rene oma süütust, kuigi tunnistas, et on kogenud alkoholijoomise tagajärjel mäluauke. Mees mõisteti kaheks aastaks vangi.
Ta oli üle aasta trellide taga. Pärast vabanemist klaaris ta ka arved iseendaga, kirjutab Postimees. Kui Piret sai Rene surmateate, kustutas ta mehe numbri oma mobiiltelefoni mälust. Varem oli ta iga kord võpatanud, kui telefon helises.
Piret: “Õpetussõnu, kuidas niisugust vägivalda vältida, pole. Kui, siis istu kodus ja ära kuskile mine. Ma ei arva, et tegin midagi valesti. Ma ei provotseerinud Rened, ei löönud talle külge, ei eputanud ega olnud ka purjus. Me vaatasime neljakesi koos pilte, ajasime juttu.”
“Kui ma uurimise ajal poleks ise surkinud ega torkinud, oleks asi lootusetult lõppenud,” nendib kannatanu. “Vahepeal oli mul tunne, et olengi ise kõiges süüdi. Rene käis ju tööl edasi, teda usuti, kuigi tegu oli tehtud. Nii et ise tuleb vaeva näha, et asi edeneks. Et keegi oleks mulle uurimise ajal öelnud — tee seda või teist, seda polnud.”
