Soe talv hallhülgeid eriti ei morjenda

 (3)
Hüljes
ETV

Vastupidiselt viigerhüljestele, kelle pojad jää puudumisel hukkuvad, ei vähenda soe talv oluliselt hallhüljeste populatsiooni, kuigi poegade suremus on siiski tavapärasest suurem.

Eelmisel nädalal Vilsandi rahvuspargis asuval saarekesel hülgeid loendamas käinud riikliku looduskaitsekeskuse Saare regiooni direktori asetäitja Arvo Kullapere sõnul oli 280 hülgepojast surnud 29, kirjutab Oma Saar.

Kokku oli pisikesel maa-alal hülgeid üle kolmesaja. Kullapere kinnitusel on soe talv hüljeste järeltulijate arvule küll mõjunud, kuid see on soojadel talvedel tavaline ning ei mõjuta hallhülge populatsiooni oluliselt.

Kui viigerhüljes, keda leidub Läänemeres hallhülgest vähem, vajab poegimiseks jääd ning maismaale poegima ei tule, siis hallhüljestel on ajalooliselt välja kujunenud oma poegimisalad, kuhu jää puudumisel kogunetakse. Mitmed neist asuvad Vilsandi rahvuspargi territooriumil.

“Eelmisel aastal, kui märtsis oli külm, ei näinud siin hülgeid pea üldse,” rääkis Kullapere, näidates läbi binokli saart, mis kihab hüljestest, kes seal oma poegadega toimetavad. “Soojadel talvedel kogunevad nad alati siia.”

Kullapere kinnitusel jääb hülgepoegi rohkem ellu, kui merd katab jää, kuna siis hajuvad poegivad emasloomad merel laiali. Praegu aga peavad nad leppima väikesel maa-alal koosolemisega. Kitsukestest tingimustest tulenevalt on ka poegade suremus natuke suurem kui tavatalvedel, kuna emased loomad võivad võõraid poegi eemale tõrjudes neid vigastada, samuti on võimalik poegade hukkumine vanaloomade tekitatud muljumistraumade tõttu. Ohtlikud on poegadele ka merikotkad, keda Arvo Kullapere Oma Saare hülgevaatluse ajal suutis saarel kokku lugeda koguni kaheksa.

Kui eelmise sajandi alguses oli Läänemeres 100 000 hüljest, siis sajandi lõpuks jäi neist järele vaid viis kuni seitse protsenti. Nüüd on hüljeste arv tasapisi tõusma hakanud, ületades juba 20 000 piiri.