“See on Eesti kaitsejõudude kaasaminek tänapäeva nõuetega,” ütles Kaitseliidu peastaabi ohvitser kapten Rein Luhaorg Eesti Päevalehele. “Vahepeal oli selliste kettide kandmine tsiviilisikute hulgas moeasjaks, kuid sõjaväelaste puhul ei ole tegemist eputamisega, vaid vajaliku esemega, mis aitab vajadusel tuvastada lahingus hukkunu isikut.”

Identifitseerimiskoodis kajastuvad kaitseväekohuslase isikukood, veregrupp ja reesusfaktor ning riigi tunnusena tähed EN. Inimese vaba tahte alusel kantakse metallplaatidele lisamärkena ka tema usuline kuuluvus.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko sõnul kavatseb valitsus identifitseerimiskoodi kehtestava määruse välja anda selle aasta esimesel poolel.

Genfi konventsiooni järgi kohustuvad sõjalise konflikti osapooled vaenlase sõdureid mattes neile ühe tuvastamiskoodiga metallplaadi hauda kaasa panema.

Meedikud ei võta sõdurile vereülekande tegemisel arvesse metallplaatidele kantud veregruppi ja reesusfaktorit, vaid tuvastavad need vereprooviga, kuid metallplaatidele kantud veregrupp aitab meedikuid vereülekandeks valmistuda, selgitas pressiesindaja.

Kaitseväekohustuslasele identifitseerimiskoodi koostamine ja selle kandmine plaadile toimub kaitseväekohustuslase elukohajärgses riigikaitseosakonnas etapiviisiliselt ja tasuta. Kutsealusele antakse identifitseerimiskoodiga plaadid kätte ajateenistusse kutsumisel ning sellest vabastatud kutsealusele reservi arvamisel.

Kaitseväekohuslased, kellele ei ole identifitseerimiskoodi varem antud, saavad isikuplaadid kätte õppekogunemisele kutsumisel. Kaadrikaitseväelased ning need kaitseväekohustuslased, kes on Kaitseliidu tegevliikmed, peavad isikuplaatide kättesaamiseks pöörduma elukohajärgsesse riigikaitseosakonda.

Riigikaitseosakonnad koguvad ja töötlevad identifitseerimiskoodi moodustamiseks ja isikuplaadile kandmiseks vajalikke isikuandmeid kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega.