Siugjat Sulepead antakse välja korra aastas kahe ussimaarjapäeva vahele jääval ajal ilmunud olulise, aga andjate arvates liiga vähe märgatud kirjandusteose eest. Auhind sisaldab au kõvasti rohkem kui hinda: laureaat pälvib väärt sulepea ning õhtusöögi žüriiga, lisaks võimaluse osaleda järgmisel aastal ise auhinna väljaandmisel ning kirjanduse lahkamisel.

Et Siugjas Sulepea roomab teele juba kolmandat korda, on idee algatajate Peeter Helme, Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega liitunud juba Holger Kaints ja Indrek Koff.

Urmas Vadi ei ole küll kindlasti maha magatud autor ning on pälvinud ka auhindu nii oma draamatekstide kui ka novellide eest, ent „Kirjad tädi Annele“ tundub Eesti kirjanduses olevat viimase aja üks põnevam raamat ning sellisena ehk kahe silma vahele jäänud või alahinnatud – lisaks ajastule omases, eriskummalises kokkutraageldatud žanris, mis siiski hoitakse raamide ja kaante vahel koos.

Lisaks Vadi „Kirjadele“ olid tõsisemate kandidaatidena arutelu all veel Rein Põdra „Kauge“ ja Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorn“ – esimene rohkem ajalukku ning minevikku sukelduv, teine tänase Eesti valukohti tabav. Poeetidest ja luulekogudest jäid silma Kalju Kruusa „Tühhja“, (:)kivisildniku „Liivlased ja saurused“ ning Wimbergi „Hõõguvad read“, igaüks omal moel oluline, autori loomingus ning eesti luules silmapaistev teos, aga laiemast tähelepanust miskipärast ilma jäänud.

Lisaks pakkusid žüriile pinget veel ka Helena Läksi „Helena läks“ ning Veronika Kivisilla „Kallis kalender“, aga et tegemist on väga tugevate ja eriilmeliste debüütidega, on lootust, et neid veel märgatakse.