Siseministeerium kiivriseadusest: eesmärk pole inimesi trahvidega hirmutada

 (59)
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreerivFoto: Sven Arbet

Siseministeerium kavandab seadusemuudatust, mille kohaselt muutuks kiivri kasutamine jalgrattasõidul kõigile seadusega kohustuslikuks. Ehkki seadus on alles kavandamisjärgus, on ideele juba hetkel nähtavaid vastuargumente.

Täna hommikul Õhtulehes ilmunud uudis kiivriseaduse kavandamisest on jõudnud sotsiaalmeedias ja kommentaariumis juba rohkelt pahameelt põhjustada ning seaduse kavandamisele leidub juba praegu piisavalt vastaseid. Siseministeeriumi väitel on eelnõu alles algfaasis ning hirmutamistaktika ei ole kindlasti siinkohal eesmärk.

Kavandatava seadusega seoses on hetkel veel piisavalt segadust. Ehkki algselt ilmunud informatsiooni kohaselt teeb siseministeerium eelnõu kavandamisel koostööd majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, ei ole viimasel neist ministeeriumi nõuniku Rasmus Ruuda sõnul hetkel veel mingit plaani seadusemuudatuse kavandamisel otseselt kaasa teha.

Et seadusemuudatuse kavandamine on alles algjärgus, selgub ka siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Uku Särekanno kommentaarist, kelle sõnul on ministeerium liiklusseaduse muutmise ettepaneku küll teinud ning teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks saatnud, ent see ei tähendavat veel, et seadusemuudatus ka täpselt sellisel kujul jõustub.

Seotud lood:

"Eelnõu arutelud on alles algfaasis ning tegemist on vaid ühe muudatusettepanekuga mitmekümnest esitatust," kommenteeris Särekanno seaduseelnõu kavandamise praegust olukorda. "Nende läbivaatamine võtab aega ning kindlasti kaasatakse asjaomaseid huvigruppe ettepanekutele hinnangu ja tagasiside andmiseks."

Uus seadus

Uue seaduse järgi muutuks kiivrikandmine varasema ealise piirangu asemel kohustuslikuks kõigile ratturitele ning selle mittekandmine oleks karistusseadustiku kavandatava muudatuse järgi ka trahvitav.

Väljavõte siseministeeriumi poolt koostatud eelnõu seletuskirjast põhjendab seadusemuudatuse vajalikkust õnnetusjuhtumite statistikaga ning sellega, kui palju aitavad jalgratturikiivrid surmajuhtumeid ennetada.

2012. aastal Eestis läbiviidud EMORi uuringust selgub, et jalgrattakiivri kandjate osakaal on madal. 65 protsenti jalgrattaga liiklejatest ei kanna kiivrit üldse.

"Arvestades, et üle poole (55 protsenti) elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul jalgrattaga sõitnud ning neist 80 protsenti teeb seda pimedal ajal, ei ole võimalik liiklusohutuse tagamise seisukohast olukorraga rahul olla," põhjendas Särekanno eelnõu tarvilikkust.

"Jalgrattaga liikumine on muutumas populaarsemaks ja osadel inimestel on see ainukeseks liikumise vahendiks. Arvestades liiklusõnnetuste osakaalu, leiame, et kiivri kasutamine on vajalik ja aitab ära hoida raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi," lisas ta.

Kiivri koht liikluses

Ehkki kiivri roll inimese kaitsmisel liiklusõnnetuse tekkimise korral on üsna selge ka nende jaoks, kes seaduse läbiviimist ei poolda, on kiivrikandmisel ka otseseid oponente.

Briti väljaandes The Telegraph ilmunud kiivrivastaste kommentaaridega kuulsaks saanud neuroloog Henry Marshi sõnul on kiivrid praktilisest seisukohast üsna tarbetud, neuroloogi hinnangul on suurem osa neist liiga õhukesed, et inimese pead raskemates õnnetustes vigastuste eest kaitsta.

Antud uurimus toetab ka nende oponentide argumente, mis küll möönavad, et ehkki kiiver aitab õnnetusse sattudes inimese vigastusi leevendada, võib kiivrikandmine iseenesest hoopis õnnetuste tekkimist kaudselt soosida.

2001. aastal New York Timesis avaldatud põhjalikust uuringust selgub, et kümne aasta jooksul täheldatud suur kiivrikasutamise tõus tõi endaga samas kaasa ka umbes poole võrra suurenenud õnnetuste arvu.

Marsh ehitas enda vastuargumendi aga suuresti üles Bathi ülikoolis läbi viidud uuringule, milles leiti, et autojuhid sõidavad kiivriga ratturitele keskmiselt kaheksa sentimeetri võrra lähemale kui kiivrita jalgratturitele. See võib aga omakorda liikluses ohtlikke olukordi tekitada.

Hirmutaktika või mitte?

Loe veel

Uku Särekanno sõnul ollakse siseministeeriumis seni eelkõige seisukohal, et kiivri kandmine vähendab õnnetusse sattudes vigastuste tõsidust, mistõttu oleks mõistlik kiivri kandmine muuta mitte ainult kohustuslikuks, vaid peaks olema iseenesest mõistetav igale ratturile, kes oma elust ja tervisest hoolib.

"Kindlasti ei näe me seadusemuudatuse ettepanekut tehes ette koheseid rangeid karistusi kiivrita sõitmise eest. Meie eesmärk ei ole sundida inimesi trahvisaamise hirmus jalgrattaga liiklemisest loobuma, vaid muuta see tervislik ja igati ühiskonnale kasulik liiklusviis võimalikult ohutuks," kommenteeris Särekanno.

Seadusemuudatust kritiseerib teravalt TTÜ logistikainstituudi doktorant Marek Rannala, kelle sõnul oleks inimeste trahviga hirmutamine pigem rattakultuuri üldisemalt pärssiv kui soodustav otsus.

Kiivrikandmise kohustuslikuks muutmise vastu on ka maanteeameti liiklusekspert Villu Vane, kes leiab, et kiivri pähepanek peaks iga inimese enda südametunnistusele jääma.

Mujal maailmas on kohustuslik kiivrikandmise seadus üsna harv nähtus. Ka näiteks Hollandis, kus rattureid liigub tänaval eriliselt palju, ei ole kiivri kandmine seadusega kohustuslikuks muudetud. Sealjuures on seal ka suhteliselt vähe jalgratturite osalusega liiklusõnnetusi.