29. mail arutas valitsus varianti, mille kohaselt säiliks 99 omavalitsusüksust, kuid otsustas, et siseminister Tarmo Loodusel tuleb ettepanekuid veel täpsustada ja seletuskirjad koostada. Selle tulemusel vaadati reformikava veel kord üle.

Valitsusele ja riigikogu koalitsioonifraktsioonidele tutvumiseks edastatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamise seaduse eelnõu koosneb 60 leheküljest, millest 15 moodustavad graafikud. Sellele lisandub selgitavaid materjale enam kui 700 leheküljel.

108 omavalitsuse puhul jääks Harjumaale 18 omavalitsust, Hiiumaale üks, Ida-Virumaale 11, Jõgevamaale viis, Järvamaale neli, Läänemaale viis, Lääne-Virumaale üheksa, Põlvamaale neli, Pärnumaale 12, Raplamaale viis, Saaremaale kolm, Tartumaale 11, Valgamaale viis, Viljandimaale üheksa ja Võrumaale kuus omavalitsust.

Haldusterritoriaalse reformi osas väljendas Reformierakonna juhatus kolmapäeval aga muret, et hoolimata saadud ülesandest, ei ole isamaaliitlasest Tarmo Loodus omavalitsuste ühendamise argumente seni ei valitsusele ega parlamendifraktsioonidele esitanud, mistõttu on seisukohtade kujundamine reformi suhtes raskendatud.

“Reformierakonda teeb murelikuks, et haldusreformi konkreetsed eesmärgid on senini lahti seletamata, samuti jääb ebaselgeks, kuidas reform Eesti avaliku halduse mudelit efektiivsemaks muudab,” teatas Reformierakonna pressiesindaja.

Siseministeeriumi pressiosakond on varem selgitanud, et välja pakutud haldusterritoriaalse korralduse muudatused langevad põhijoontes kokku ajalooliste kihelkondade piiridega ning on vastavuses politsei- ja päästeasutuste paiknemisega.

Siseministeerium kinnitab, et arvestatud on eelnevate uuringute käigus selgunud ning ka viimaste aastate jooksul kohtadelt saabunud soovidega üksikute külade haldusterritoriaalse kuuluvuse kohta.

Uue haldusterritoriaalse korralduse kavandamisel on ministeerium aluseks võtnud koolipiirkondade skeemi.

“Haldusreformi eesmärk on vastuvõetava elukeskkonna ja normaalse isetoimetuleku võimaldamine igas Eesti paigas. See eeldab kohalike majandamisvõimaluste loomist või taaselustamist, tasakaalustatud infrastruktuuri arendamist maksu, krediidi ja eelarvepoliitika kaudu,” on siseministeeriumi seisukoht.

Kohaliku omavalitsuse süsteem taastati Eestis 1990. aastate alguses. Aastail 1990-1993 läbi viidud reformi põhieesmärgiks oli taasluua ja arendada kohalikku demokraatiat. Süsteemi arenedes tõusid üha enam päevakorrale efektiivsuse küsimused.

Kolmandik kuni pool Eesti kohalikest omavalitsustest ei ole praegu võimeline rahuldavalt täitma kõiki neile seadustega pandud kohustusi.