Sirk: Pistise üle kaubeldakse nagu turul
Samas olite juba eelnevalt ise lahkumisavalduse kirjutanud.
Kirjutasin möödunud nädala alguses lahkumisavalduse, soovides 1. juulil lahkuda. Viimase poole aasta sündmused politseis olid viinud selleni, et mul puudub liiklusjärelevalve vallas väljund. Minu nägemuse järgi läks järelevalve olukord samm-sammult hullemaks ja 1. juuli panin sellepärast paika, et oleks võimalik suhelda inimestega, kes süsteemis töötavad. Praeguse juhi seisukohti teadsin, aga soovisin rääkida ka tulevase juhi Robert Antropoviga. Aga Antropov andis intervjuus Eesti Päevalehele suuna kätte, et ilmselt pole ka temast oodata, et asi kuidagi paraneks.
On tunda pidevat vastuseisu liikluspolitsei taastamisele. Miks?
Liikluspolitsei büroo likvideerimine 1998. aastal oli suur viga. Büroo vajas tol hetkel reformimist ja seda on ka tehtud, aga töömeetodite muutmiseks ei olnud tarvis toimivat süsteemi likvideerida.
Mis süsteemi likvideerimise järel halvenenud?
Pigem võib öelda, et liiklusohutus ei ole viie aastaga paranenud. Suurim probleem on karistamatuse tunne. Probleem ei ole selles, kas karistame palju või vähe, aga autojuht ei tunnegi vajadust liiklusnõudeid täita. Karistamatuse tunne viib selleni, et inimesed lasevad oma lati madalamale. Inimene leiab, et miks mina pean olema see rumal, kes eeskirju täitab.
Aga rahval on ka ju “head eeskujud” kihutava justiitsministri Ken-Marti Vaheri ja aseprefekt Kalle Klandorfi näol.
Kõige kurvem ongi see, et avaliku elu tegelased, tippametnikud ja poliitikud ei pea taunimisväärseks seda, kui nad eiravad liiklusnõudeid. Tavaliselt on liiklusõnnetuses hukkunud ja kannatanud jäetud “kõrvaltvaataja” rolli: inimesed, kes on jäänud alla ülekäigurajal, või need, kellele on purjus juht otsa sõitnud. Kui arvamusliidrid seda ei tauni, vaid pigem õigustavad ennast, annab see inimestele signaali, et kui juhid nii käituvad, siis miks mina erand olen.
Kuidas näeb välja politseinike endi eeskirja rikkumise kinnimätsimine?
Kinnimätsimisi pole. Eks ajakirjanikel ole ka kokkuhoiu-tunne ja politseinikul on teist politseinikku äärmiselt raske karistada. Kui see hakkaks massiliselt toimuma, poleks võimalik koos töötada. Aga selge on see, et politseinik peab olema kõrgema moraalitundega. Ta ei tohigi rikkuda. Seda tuleb aga aeg-ajalt ette.
Hiljuti võttis läti politsei pärast Läti piiri ületamist kinni ühe Eesti reisiseltskonna. Juht kutsuti autosse ja politsei küsis viis latti. Sai viis eurot. Kui sage on selline suhtumine Eestis?
Mina tean viimase kuue aasta kogemusest, et see on harv juhtum, kui politseinik küsib ise altkäemaksu. Pigem on see ühiskonna haigus, et pistist pakutakse ja nõrgemad inimesed annavad kiusatusele järele. Rõhuvas osas on tegemist inimese initsiatiiviga, politseinikuga kaubeldakse nagu turul, et äkki saaks teisiti, äkki saaks odavamalt. Politseinike palka arvestades võib neid inimlikult mõista, kuid sellist käitumist tuleb hukka mõista.
Aga kui mõne inimese trahv on tema kaks kuupalka, siis on lihtsam kohapeal 500-1000 krooni ära anda.
Teine asi ongi see, et trahvid on kasvanud kolossaalselt. Kui joobes juhtimise eest on karistus kaks keskmist palka, siis mõtleb rikkuja, kas ta soovib seda riigile ära maksta. Võimalik, et kõrged trahvid soodustavad altkäemaksu andmist. Oleme jõudnud piirini, kust trahvidega ei ole võimalik eriti kõrgemale minna.
Ebaausad liikluspolitseinikud on hakanud kasutama pistisevõtmisel vahemeeste süsteemi. See aga välistab vahelejäämise peaaegu täielikult?
Minu teadmised pistisevõtmisest on väga üldised. Ma pole ise altkäemaksu võtnud. Tegelikult on altkäemaksu võtmise probleem väiksem kui viis aastat tagasi. Probleem pole suuremaks läinud ja kui minu vastust poleks politseis nii valuliselt võetud, poleks meedia seda rohkem kajastanud. Ju on teema siis kellelegi süsteemi sees niivõrd valuline.
