Tavaliselt tekib sinivetika-probleemjuuli lõpus ja augustis. Ent kui soojad ilmad jätkuvad, merel tormi ei tule ja tuul pöördub ebasobivasse suunda, võib sinivetikad tänavu tavapärasest varem suplejaid kimbutama hakata kirjutavad nii Eesti Päevaleht kui ka SL Õhtuleht.

“Võimalus, et sinivetikad hakkavad endast suplejatele ohtu tekitama, on juba lähipäevadel,” lausus Eesti Mereinstituudi merebioloogia sektori juhataja, vanemteadur Georg Martin Eesti Päevalehele.

“Soome lahes, Tallinna lahes ja Saaremaa juures läänerannikul on sinivetikad,” lausus Martin SL Õhtulehele. “Põhimõtteliselt on neid igal pool teatud määral.”

Sinivetikad pole veel saavutanud kriitilist õitsengut ja levikut.

“Kui aga soojad ilmad jätkuvad, võib juhtuda, et praegune olukord läheb väheke keerulisemaks,” sõnab Martin. Soe ilm ja vaikne tuul annab sinivetikatele võimaluse pinnale koguneda. Edasi läheb vaja ainult sobiva suunaga tuult.

Tallinna randasid ohustab näiteks põhjakaare tuul, mis vetikamassi randa toob.

Eelnevatel aastatel on sinivetikaid leitud ka siseveekogudes. Tervisekaitseinspektsioonil oli reedese seisuga andmeid sinivetikate vohamisest Peipsi järves ja Läänemere avaosas, kirjutab Eesti Päevaleht.

Soome mereinstituudi andmetel on sinivetikate kogumid jõudnud juba Hiiumaa vahetusse lähedusse.

Sinivetikate vastu ei saa peale inimeste hoiatamise midagi ette võtta. “Koristada neid vetikaid ei saa, sest need on mikroskoopilised. Peab ootama, kuni tuul nad jälle rannast ära uhub,” lausub Martin.

Sinivetikatest saastunud vesi on hägune, kollakas-roheline ja sisaldab helbeid. Kui inimene on sellises vees supelnud, tuleks ennast kiiresti mageda veega üle loputada. Kui vetikaid sisaldavat vett on alla neelatud, tuleks see välja oksendada.

Vetikamürgistuse sümptomiteks on naha ja silmade punetus, halb enesetunne, kõhulahtisus, nohu, köha, palavik, lihasevalud, koordinatsioonihäired. Eriti ohtlik on sinivetikas väikelastele ja pisematele loomadele.

Aastal 2002 sulges tervisekaitse sinivetikate tõttu kõik Tallinna rannad.