Sinijärv: mis märk on?
“Nüüd aga kerkib muretsemisest uus mure: kas meie tegelik probleem pole mitte see, mis teised (eurooplased? venelased? amerid? elevant?) meist arvavad? Eestlane kipub oma kuvandi (võib ka Eesti märgiks nimetada) pärast enam südant valutama kui väikerahva väikesele südamele hea. Ja nii tuleb igaks juhuks ka särgiaadu pärast muret tunda, selmet lasta tal koos internatsionaalsete kolleegidega ajaloo prügikastis kopitada. Venelane muidugi muigab vuntsi ja laseb iga koleda natsismiilmingu peale tirtsu vilet. Kui palju ja mäherduste diktatuuride sümboolikat suvaliselt Moskva kesklinna platsilt kokku osta annaks, ei huvita ju eriti kedagi,” jätkab Sinijärv.
Ei huvita poeedi sõnul ka eestlast, sest eestlane on idapoolse meelesilma hoolsasti sulgenud ja üritab välja mõelda, kuidas läänesuunal tõhusamalt kõrva torgata.
“Märki taga ajab ta, sest märgita ei märgata. Märk, mis on mu märk ja mu paleus? Ilus või kole, kuri või hää, nürbel või nupukas, õlu või vein? Sealiha või vutimuna, laulupidu või jõulupidu? Jah, oli laulupidu ja kindlasti tuleb neid veel, kuid samas saaks ka vabariigi elanikkonna HIV-positiivse osaga tubli laulukaarealuse ära täita,” lisab ta.
Samas on meil venekeelne elanikkond, kes elab küll suurusjärgu võrra etemini oma rahvuskaaslastest emamaal, aga kelle pärast tunneb omakorda Venemaa suurt muret. “Suuremat muret kui mainitud rahvuskaaslaste pärast. Sest kuigi eestimaiselt venekeelne elanikkond elab paremini, elavad nad ikkagi halvasti ja seda ei saa ju lubada. Arusaamatu? Seda küll ja vaevalt et selgemaks läheb, küll selle eest juba hea seistakse. See muulaste-märk on meil küljes ja teema tundub aina huvitavamaks minevat. Märke, mis küljes, jätkub meil järelikult mitu ja küllap peabki nõnda olema. Mingist ühest märgist jääks rahvale väheks, ja eesti rahvale eriti, kes vaimult kangesti suur, arvult aga joviaalselt kahanev. Olgem rõõmsad areneva märgisüsteemi üle, hoidugem Kaini, metsalise märkidest.”
