Silmakirjalikkus? Eesti tunnustab Kosovo eraldumist Serbiast, aga mitte Palestiina sõltumatust Iisraelist
Ka siis, kui Eestis 1991. aastal iseseisvus taastati, ei olnud kokkulepe NSVLiga taasiseseisvumise kriteeriumiks. Palestiina puhul esitatakse aga argumendina (mittetoimivaid) läbirääkimisi kui kriteeriumi, et riik saaks olla riik, kirjutasid Tanel Kerikmäe ja Katrin Nyman-Metcalf Sirbis.
Topeltstandardite kasutamist on ka näha Venemaa retoorikas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia puhul, mida võrreldakse Kosovoga. Venemaa on Kosovo iseseisvuse tunnustamise vastu, aga teatavasti selle poolt, et Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat riikidena tunnustataks. Kui säärane käitumine Venemaa poolt ei ole ehk eriti üllatav, oleks kurvastav, kui Eesti lähtub samadest põhimõtetest oma valiku tegemisel. Seni on välisminister Paet septembris 2011 väljendanud Eesti taunivat hoiakut Palestiina ÜRO liikmesuse avaldusele.
Siinjuures võib ühineda Türgi peaministri Erdogani sõnadega, et Palestiina tunnustamine ei ole valik, vaid kohustus. Kui miski on rahvusvahelise õiguse alusel riik, peaksid teised riigid seda ka riigina tunnustama, ja mitte kui (lõpp)tulemust piirkonna rahuprotsessis, vaid kui säärase riikidevahelise suhestumise alust regioonis (ja maailmas).
Eriti ohtlik oleks siduda võimalus riigil saada teiste riikide tunnustus sellega, et võimalikud läbirääkimised uue riigi sünni üle peavad olema edukalt lõpule viidud, kuivõrd nn vastaspool (riik, millest eraldutakse) on ju alati poliitiliselt selle vastu. Eesti taasiseseisvumise juures oleks see tähendanud, et NSVL oleks saanud otsustada, kas ja kuidas Eesti tohib iseseisvuda. See ei oleks olnud vastuvõetav, kuna okupatsioon ja seega olukord, et Eesti oli Nõukogude Liidu osa, oli õigusevastane.
Samamoodi on Iisraelipoolne Palestiina alade okupatsioon seadusevastane ja seepärast ei saa anda Iisraelile õigust ainumäärata, kas ja millal Palestiinat tohiks tunnustada.
Muuseas, Eesti on taasiseseisvumisjärgselt silmitsi seisnud ka eraldumise katsega: 1993. aastal toimus nn Kirde-Eesti referendum, mille eesmärk oli venekeelse elanikkonnaga territooriumi autonoomseks kuulutamine. Referendumi puhul oli usutavasti tegu Venemaa suurriiklike huvide, mitte niivõrd enesemääramistaotlusega, kuivõrd ka osalejate arv oli alla viie protsendi valijaskonnast.
