Tahame vigastatud kaitseväelasi julgustada ja toetada aktiivset spordielu jätkama,“ ütles Eesti invaspordi liidu president Siiri Oviir, kelle sõnul võiks nii mõnelgi vigastatud kaitseväelasel olla eesmärgiks olümpiamedal. „Invaspordis ei ole kaotajaid, ühel või teisel viisil võidavad kõik – nii sportlased, pereliikmed, sõbrad kui ka fännid,“ lisas ta kaitseväe teatel.

Kaitseväe tugikeskuse spetsialistid arutasid koos EIL presidendi ja peasekretäriga kuidas arendada edasist koostööd ning millised võimalused oleks raskesti vigastatud kaitseväelastele invaspordialade nagu kelguhoki, ratastoolitennis ja -korvpall, istevõrkpall, kergejõustik, koroona, laskmine, lauatennis, sõudmine, ujumine, boccia, bowling, jt propageerimiseks.

"„Invaliidsus ei tähenda mitte mingil juhul kõrvalejäämist spordielust ning tervislikest eluviisidest. Küsimus on vaid selles, et iga inimene leiaks enda jaoks just selle õige spordiala. Koostöös invaspordi liiduga saavad kaitseväelased proovida erinevaid spordialasid, leida treeningukaaslasi ning osaleda rahvusvahelistel võistlustel,“" ütles kaitseväe tugikeskuse juhataja Andres Siplane.

1990. aastal moodustatud Eesti invaspordi liit sai alguse liikumispuudega inimeste spordihuvist ja tahtmisest tulla välja ühiskondlikku ellu. Eesti invaliikumine algas 1980. aastal, kui ühingu "Autom" juurde loodi käsijuhtimisega autode sektsioon.

Paar aastat hiljem kasvas "Automist" välja rahvaspordiklubi "Invasport". Algasid võimlemis- ja ujumistunnid koos veeprotseduuride ja saunaga treenerite ja arstide käe all. "Invasport" korraldas ülevabariigilisi üritusi nagu kergejõustikupäevad, ratastoolivõidusõidud, istevõrkpalliturniirid.

Esimesena endises Nõukogude Liidus loodi 1986.a. aprillis Eesti Spordikomitee juurde Eesti Invaspordi Föderatsioon, mis ühendas kurte, pimedaid ja liikumispuudega invasportlasi.

Kaitseväe tugikeskuse põhiülesanne on sõjalistel operatsioonidel osalevate kaitseväelaste ja nende perede psühhosotsiaalne toetamine ning sõjalistel operatsioonidel haavata saanud kaitseväelaste ja nende lähedaste toetamine ning rehabiliteerimine.