Singapuris Euroopa Liidu ja ASEAN-i riikide lennunduse tippkohtumisel viibiv Siim Kallas rääkis täna intervjuus Eesti Päevalehele ja Delfile, mida oleks Eestis vaja järgmiseks teha.

"Üks on see, et ei maksa paanikasse minna. Kui oled kümme aastat välismaal olnud, siis näed Eestit ikka hoopis teise pilguga. Võtame Singapuri näiteks: jube kihvt näeb välja eks. /---/Tegelikult ei ole see pilt [Singapurist] sugugi nii ilus, kui tundub. Ei, on mingisugune osa, mis on puhtalt nagu orjatöö peal. Lähis-Idaga on sama lugu, seal on veel palju hullem. Eestis ikka nii pole," rääkis Kallas.

"See, millesse mina võiks Eesti jaoks panustada, kui ma tagasi tulen, on pikema vaatega otsused," arutles Kallas. "Mida on õppida, ka näiteks siit Singapurist, on pika vinnaga otsuste tegemine. Seda on ka prantslastelt õppida. See on kirjas muide Jean Monnait' memuaarides. 1956. aastal oli Suessi kriis. Ja Prantsuse valitsus otsustas, et õliga läheb jamaks, tuleb hakata tuumaenergeetikat arendama. See otsus on sellest ajast!"

"Need on näited riikidest, kus juhtkond teeb väga pika vinnaga otsuseid. Võta näiteks transport ja Rail Baltic. Kõik küsivad, kas seda on vaja või mitte. Aga me räägime ju ajast, mis tuleb 20 aasta pärast!
Kõik infrastruktuuri otsused on pika vinnaga," rääkis Kallas.

Kallas ütles, et põhimõtteliselt on nii, et poliitilist otsustamist kui sellist ümbritseb teatud umbusaldamise väli demokraatlikus riigis. See on nagu krooniline haigus, mis mõnikord läheb paremaks, mõnikord hullemaks, aga lahti temast ei saa. "Õigemini lahti saab siis, kui paned suu kinni kõigil. Siis rahvas usaldab oma valitsust.
Seda tuleb väga tõsiselt võtta, väga tõsiselt. Kui umbusalduse välja ei võtya tõsiselt: mul on faktid ja kõik on korras, siis keegi ei usu sind tegelikult."

Pikemat intervjuud Siim Kallasega loe homsest Eesti Päevalehest!